Liigu sisu juurde

45

Kinkisin perele jõuludeks piletid Sri Lankale, et siin ühiselt sünnipäeva pidada. Eks see ost üks sügav usk tõenäosusteooriasse oli. Rahaline risk on võimalik muidugi kindlustusega katta ja ka lennufirmad pakuvad edasilükkamise võimalust. Leida aeg, mil kogu rändtsirkus on võimalik samal ajal Eestist ära viia, aga ei ole logistikaülesanne algajatele.

Esiteks on kahel kool ja ühel neist ka seaduse silmis koolikohustus veel täitmata. Mis tähendab, et väljaspool suve on ca neli nädalat, mil ühisreis kõne alla saab üldse tulla. Koolist varem putku pista on keeruline, sest perioodi lõpus armastavad pedagoogid teha erinevaid teste. See loob tarbimisbuumi lennupiletitele koolivaheaja alguse päevale ja sellele eelnevale õhtule. Ja erinevalt kookospähklitest, ei kasva raha puu otsas ning viie inimese eest näiteks 25% enam maksta on suur summa.

Oletame, et kool on võimalik lahendada. Siis sekkuvad treenerid, et just praegu on kõige vajalikumad trennid, et mingi kava selgeks saada või korraldatakse mõni võistlus. Kui esined kahe stuudio kümnes erinevas tantsus, siis põhimõtteliselt on koguaeg mõni kõige vajalikum trenn vaja teha.

Lisaks on peres elusloom ning loomapidamine on sama tänamatu tegevus nagu laste kasvatamine. Koguaeg peab hoolitsema ja korraldama ning vahetevahel panevad nad pea Sulle õlale, hirnatavad ning pead lugema nende rahulolu või tänu silmadest.

Janel on (minu tänasel hinnangul oli) pooleli ettevõtte erastamine – need, kes mõnes sellises protsessis on kunagi olnud, siis teavad, et see tähendab algul tohutut paberimajanduse kordategemist (asjad, mida mitte keegi mitte kunagi tegelikult ei vaja, aga due dilligence’i ajal konsultandid näitavad näpuga, et neil pole ise näiteks vilepuhumise korda vastu võetud ja kaks aastat tagasi jäi neil töötajate käest allkiri võtmata, et tööandja arvuti nende käes jätkuvalt alles on vms).

Kui ettevõte on müügis, siis tekib kõigil küsimus „mis must saab?“. See on ise-enesest päris hea lakmuspaber inimese enda hinnangust tema töö korraldusele ja tema enda sooritusele. Loogiline oleks mõelda, et kui keegi investeerib ettevõttes kümneid miljoneid, siis töö läheb huvitavamaks, uuel omanikul värsked mõtted, saab midagi lahedat ära teha. Aga statistiliselt mõtlevad töötajad teistmoodi ja personaliosakond saab töömeeleolu hoidmisel taas lisakoormust.

Kuna mul on olnud rõõm MKMi toimetamisi kogeda juba viimase 15-20 aastat erinevates rollides, siis olin ka veendunud, et kevadel 2021 välja käidud vekslid erastamisest sama aastanumbri sees osutuvad vähemalt aasta lõhki minevateks prognoosideks kui üldse realiseeruvad. Ametkond ja minister ei taju omal nahal, mida tähendab olla pika aega restruktureerimises/müügis vms. Nii palju mul veendumust oli jõulude ajal, et tõenäosus, et märtsi algusesse mingi otsustav faas korraldatakse, on väike. Peamiselt seetõttu, et juhtivametnikel on ka pered ja nad ka ei viitsi koolivaheajal ettevõtet müüa. Küllap õnnestub Janelgi eemal olla.

Mul, võiks arvata, on mõnevõrra lihtsam, kuna operatiivülesandeid on mul vähem. Aga kuna oleme riskide maandamiseks kontserni koondanud erineva sesoonsuse ja tsüklilisusega ettevõtmisi, siis tähendab see seda, et pole aastas aega, mil ühelgi tütrel poleks parasjagu otsustavad hetked. Tavaliselt saan küll eemal olla aga pean reisi ajal erinevaid koosolekuid pidama. Kogemus on näidanud, et vahet pole, kas otsustan kaks päeva, nädalat või kuud ette, et puhkan, siis mingi kook ikkagi ventilaatorisse lendab samal ajal.

Lisaks oli viirus jõulude ajal oma nokka püsti ajamas ning tipupäevad prognoositavad just sellesse aega, kus minna tahaks. EU piires saaksime vastavalt enesetundele passidega liikuda kuhu iganes. Aga kolmandasse riiki minnes on vaja õnne ka testi tehes. Kui lasteaias, mõlemas klassis, kõigis trennides, kontoris ja sõprade seas langeb vasakult ja paremalt ning valdav osas väheste või üldse ilma sümptomiteta, siis peab olema väga kõva usk matemaatikasse. Õnneks tuli välja nii, et praktiline tõenäosus, et neli inimest neljast annavad viie päeva jooksul kõik negatiivsed testid on täpselt 100% 😊 Pfizer on ikka ühe ilmatuma rammusa süsti välja mõelnud.

Siin me siis nüüd oleme, ma leppimas oma juba 15 aastat taandareneva lihaskonnaga ja mõtlemas sõjale.

RKIN

RKINist võib kujuneda samasugune kultuurilooline lühend, mida kõik õpilased teavad nagu näiteks INRI, mis oli kirjutatud Jeesuse ristile. See Maosaare kaitsjate sõnum on südamlik selle sõna ehedas tähenduses – otse südamest, siiras. Soovid, mis tulevad otse südamest ei pruugi olla alati mannavahused, vaid vahetevahel on nad ka veidi ropud.

Me oleme viimased päevad ööbinud vene omanikule mister Andreile kuuluvas majutusasutuses. Raske on teda liigitada – ookeaniäärne pelgupaik on nagu vähe öeldud, hotell oleks nagu palju öeldud. Kas tegemist on ühega miljonist toredast vene omanikust või terroristide režiimi toetajaga, ei oska öelda. Ei tasu valesti lugeda, nagu ma arvaksin, et 150 miljoni venelase seas on ainult miljon toredat inimest. Vaid ma arvan, et neid venelasi, kellel on välismaal kinnisvara, ei tohiks üle miljoni olla.

See on ca 9 aastat vana projekt, aga erinevatel põhjustel mitmeid aastaid kinni olnud ning nüüd detsembrist taas avatud. Tõdesime hotellijuhiga, et ega rahvas selles süüdi pole, et Mutin on punn aga paraku on nad ainsad, kes saavad oma juhti vahetada. Väljastpoolt sekkumine ei tööta kunagi.

Külaliste seas on nii prantslasi, sakslasi, poolakaid, hollandlasi, venelasi kui hindusid. Üks segapaarist eestlane lisaks meile ka. Reisid maailma otsa ja kuuled teise asjana basseinist eestikeelset juttu. Kõrvalkrundil peavad kuue toaga hotelli singali-saksa-vene segapaar s.t mees on singal ja naine saksa-vene segasuhtest. Nende juurde oli sõjalõksu jäänud Ukraina turistid, kes ei hakanud koju tagasi lendama ning jäid asjaolude selginemiseni siia.

Sarnases olukorras olid ka ühed valgevenelased, kes mägedes ühes hotellis olid ooterežiimil ning oma puhkust pikendasid.

Kes täna hommikul liiva sisse tervitussõnumi kirjutasid – ei tea, aga kahtlustan poolakaid. Eelarvamustega nagu ma olen.

Redis, maasikas, seen ja talv

On teaduslikult tõestatud ja Šveitsi sõltumatute laborite poolt kinnitatud fakt, et keskmise naise vannitoas on 27 erinevat potsikut, millest keskmine mees suudab eristada kolme – hambapasta, dušigeel ja lõhnaõli.  Samamoodi on teaduslikult tõestatud fakt, et Sri Lanka õhtusöögil on laual 27 erinevat koostisosa, millest keskmine eestlane suudab eristada kolme – riis, porgand ja kana.

Kohalikust võpsikust on peoga haaratud erinevaid rohelisi lehekesi, lauale tuuakse tooteid, mille nimi on meile tuttav aga kuju mitte (oad, baklažaan) või mis on kujult tuttav, aga sama maitset kodus saavutada on võimatu (nt riivitud kookos sibula ja tomatiga ning tegelikult veel kuue taimega).

Pipraga on hästi – osatakse arvestada nõrkade põhjamaalastega ning teha mahe toit. Mõnikord ajab seegi higi voolama, aga kõik mahub taluvuse piiresse. Kellele jääb väheks, saab alati riivitud kookost tšilliga juure segada.

Mõnda menüüs olevat mahla või rooga ei pruugi saada olla, sest pole hooaeg – kohalikud võivadki aastas eristada lisaks vihma- või kuivale ajale näiteks mango-aega, kikkapuu-aega või avokaado-aega. Oleks ju jabur proovida meilgi õuna-kooki läbi aasta pakkuda – milline energiakulu ja vaev säilitamisega ning lõpuks ikka päris õige maitse pole.

Vahest oleks ka meil põhjust keskenduda sellele, mida parasjagu saada on – kevadet kutsume edaspidi rediseks, suve maasikaks ja sügist seene-ajaks. Talv jääb ikka talveks, aga vahest ei müü ega osta Tšiilist korjatud mustikaid veebruaris. Varsti on nad juba oma metsas ka saadaval, kannatame ära.

Kõik on väljaõpe

Reisimine ja eriti puhkamine on keeruline kui samal ajal käib naaberhoovis sõda. Tahad või ei taha, silmade ees on ookeanilained ja kookospalmid aga mõtted liiguvad ikka lahingutele, millest mul on õnneks vaid teoreetilised teadmised.

Võib-olla teen ma päikesetõusust pilti aga võib-olla harjutan drooniga lendamist hämaras, isiku või sõiduki automaatset ja käsitsi jälitamist, testin aku kestvust tugeva tuulega, ühenduse püsimist puldi ja drooni vahel kilomeetrise ja pikema distantsi korral ning vee kohal lennates.

Võib-olla panen päikesevillile kreemi aga võib-olla õpin põletushaavade puhastamist, desinfitseerimist, erinevate ravimite mõju ja naharakkude taastumist, ümbermähkimise ja uuesti puhastamist vajadust.

Võib-olla ei oska me lennukis magada aga võib-olla harjutasin kurnatuse ja magamatuse mõju tegutsemisvõimele – 48h jooksul läbisin Tartu maratoni, 24h lennuseikluse, sõitsin 3h maanteel ja istusin seejärel maasturisse, et märgata ja läbi optika sihtida. Võin öelda, et silma teravuse ja tehnika käsitlemine kannatavad tugevasti unepuuduse korral. Hea teada nii sissitaktika arendamisel kui enda üksuse võimete adekvaatsel hindamisel.

Võib-olla sörgin ja pumpan liivas, et puhkusepiltidel kobedam välja näha aga võib-olla harjutan organismi jooksma ja hüppama sellise tempoga, et võitlusvõime pidevalt säiliks. Hapnikupuuduses keha ei suuda täpselt sihtida, pingutusest aeglaselt taastuv liha ei suuda järgmist sööstu või varjumist sooritada.

Sörk lainete piiril – iga sammuga vajud 3-10 cm liiva

Võib-olla passin liikumatult teleoptikaga kaameraga, et india siniraagist surematu šedööver salvestada aga võib-olla harjutan snaipripesas lamades parimat laskepositsiooni, mida on võimalik pikka aega hoida.

Kas oskusi läheb vaja Harkivis või Harkus, Mariupolis või Märjamaal, seda näitab aeg.

Sind oodatakse jõuluks koju

Liiklus Sri Lankal on kaootiline ja lisaks vasakpoolne, mis meile täiendavat segadust tekitab. Kitsastel teedel otsivad oma sõiduvõimalust võrrid, tuk-tukid, autod, veokid, bussid. Olukorras, kus tuk-tukist möödub võrr ja võrrist omakorda auto ning vastutulev mikrobuss põikab korra teepeenrale, et ära mahtuda on tavapärased.

Arendamata maanteevõrk, olemasolevate teede hüplik kvaliteet, külast-külla kulgev käänuline rada mägistes tingimustes ja vananenud autopark viib keskmise liikumiskiiruse linnast väljas 25-40 km/h vahele. Kuigi saar on väike, siis aega kulub palju, et kuhugi jõuda.

Kogu selle kaose juures järgitakse piinliku täpsusega pidevjoont. Vastasvöönd täiesti tühi, traktor pobiseb 15-ga ees, vilgas sedaan endal istumise alla aga seda möödapõiget ei tee. Ma ei ole ka vastust saanud, miks pidev joon nõnda tähtis on.

Üks giididest arvas, et srilankalsed ei suuda reegleid jälgida ja seetõttu ei saa rahvusparkides neid autodest välja lubada. Nad korraldaksid kohe mingi läbu. Seetõttu on hea, et autojuhid vastutavad oma litsentsiga ja kõik turistid püsivad puuris. Mulle on vastupidi jäänud mulje eriti korralikest inimestest – näiteks ka üksinda motika seljas istujatel on ringi sõites mask ees. Vaid üksikud inimesed avalikus ruumis on maskita või selle endale habemeks keeranud. Seadus ütleb, et avalikus ruumis  tuleb maski kanda.

Olukord raudteel paneks OLE personali minestama. Kõnnitakse liipritel, rööbastel, tehakse ilusamatel pöörangutel selfiesid. Britid rajasid siia mägedesse oma kolonialisatsiooni ajal ühe kaunimatest raudteedest maailmas ning see on turismiatraktsioon iseeneses. Kui rong oma lähenemisest teada andmiseks vilet annab, tõmbuvad rööbasteelt inimesed piisavalt palju eemale, et hea selfie teha koos mööduva rongiga. Vaatamata aeglasele liikumiskiirusele on liiklussurmade arv elanike arvu kohta ca 3x suurem kui Eestis.

Kuninglikes kõrgustes

Kuningas Ravana on mütoloogia järgi üks jumal Shiva andunuimaid järgijaid ja hindu eepose Ramayana antagonist. Tõlkes tähendab ta nimi möirgamist, mis sobib hästi nimeks näiteks kosele, aga kasutatakse Sri Lankal laiemalt. Muuhulgas hotellis nimes, kus siinses matkamekas ööbisime.

Öömaja peremees ehitas 21 aastat tagasi oma mägede kodu ümber majutusasutuseks ning koos kohalike prouade abiga peab siin väikehotelli. Ta on ise Tai taustaga, Londonis õppinud, presidenti nõustanud ja siin ümbruses mägimatkajuhina töötanud. Nagu ta ise ütleb – lähema 50 miili raadiuses pole ühtegi matkarada, mida ta käinud ei oleks. Nüüd üle 60-sena ja liigse kehakaaluga ta enam ise ei matka. Aga võib A4 peale pastakaga joonistada vajaliku kaardi, et tähistamata rada üles leida ja sellel püsida.

Algaja matkasellina, eriti mis puudutab mägedes perega matkamist, tõusin pimedas ja läbisin planeeritud raja kõigepealt ise. Jõudsin 2h pärast ja enne pere ärkamist tagasi ning hindasin, et kui siit-sealt kosutust võtta, siis selle 4-5h seiklusega saab hakkama küll rändtsirkuse täiskoosseis. Pole vaja motoriseeritult esimest poolt läbida – läbi küla vantsimine on tegelikult ka silmaringi avav.

Edasine rada viib läbi teeistanduste, kus usinad prouad iga päev üle 20 kilo lehti proovivad noppida ning väga tagasihoidlikult pakuvad võimalust endast pilti teha. Eks iga lisaruupia on neile keskmiselt 3 eurot päevas teenivatele töölistele suur abi. Karm on see vaesuse ja harimatuse lõks kuhu nende järeltulijadki sünnivad.

Kui saab turnida ja ronida, siis 6-aastased matkavad päris kaua hea meelega

Matkata on niisama ka tore, aga hea on mõne tipu otsa ka ronida, siis tekib tunne, et on kuskil käidud ja hea selge maamärk, kust tagasi pöörata. Lõputõusud on järsud, appi tuleb võtta nii sõrad, kabjad kui küüned et üles saada ja tagumik, et järsumatelt nukkidelt alla tulla. Eks õnnetused juhtuvad ikka siis kui väsimus ja raja laugenemisest tingitud tähelepanu hajumine kokku saavad. Üks kivi haaras siiski pea siledal teel varbast ja tassisin Jareki läheduses asuva luksushotelli SPAsse, kus sõbralik personal ta haava puhastas.

Kandy Crush

Sri Lanka välisturismi tipp-aasta oli 2018, mil saart külastas 2.3 miljonit turisti – sama palju kui Eestit aastal 2019. Aga siin elab 22 miljonit inimest, seega turismi mõju kogu majandusele pole nii suur. 20% väliskülalistest on Indiast ning India kodaniku eristamine Sri Lanka elanikust on sama keeruline kui soomlase ja eestlase eristamine*. Ilma liigselt komakohtadesse laskumata võib lähtuda tõdemusest, et siin käis aasta jooksul üle miljoni „lääne“ inimest.

Pärast seda on turismistatistika kurb – 2019 langes pommirünnakute tõttu 1.9 miljonini ning seejärel covidi tõttu vastavalt 0.5 ja 0.2 miljonini. 2022 loodetakse taas iga kuu üle 100 000 inimese vastu võtta.

Ei saa öelda, et ma eriti vähe käidavates kohtades reisin, aga esimeses kolmes öömajas olin ainuke külaline. Kandis (linna nimi) on turiste rohkem s.h üks kriketivõistkond. Ei oska end selles kontekstis väga unikaalseks pidada, aga pildisoovijaid on siiski mitmeid. See, et kohalikud kutid teismeliste Eesti tüdrukutega selfietada tahavad, tundub loogiline. Aga minuga?

Kandi Crush – new highscore

Üks tuttav Indiast kunagi selgitas, et mitmes regioonis ja võibolla ka ühiskonnas tervikuna on lääne sõbrad kõva maine-valuuta. Kui näiteks pead pulmi (ja Indias võib see tähendada 1000-1500 inimese pidu), siis ühe asjaoluna hinnatakse pidu ka selle järgi, kui palju lääne sõpru kohal oli. Nii nagu ärikad soovivad enda kõrval näha trofee-naist, soovitakse mõnelpool omada trofee-sõpru.

Välismaalaste segregeerimine siin on laialdane – arusaadavatel kehtivad erinevad sissepääsu hinnad. 360 eurose keskmise palga juures ei oleks realistlik, et kohalikud maksavad mõne vaatamisväärsuse külastamise eest 8 eurot nagu meie. Välismaalastele on erinevad sissepääsud, templis erinev jalanõude hoidla ning erinevad WC-d.

*Kuigi välimuselt võivad naaberrahvad sarnased olla, siis emotsionaalselt on singalite jaoks väga oluline, et neid mõneks india rahvaks ei peetaks. Ka Indoneesias, Singapuris või Malaisias reisides nad alati toonitavad, et nad pole Indiast vaid Sri Lankalt, mille peale avaneb neile ka parem ja sõbralikum teenus. India turistid pidavat omama sarnast mainet nagu 10 aastat tagasi Soome viinaturistid Tallinnas või briti poissmehed Prahas.

Rumala pea rõõmud ja valud

Tegin varahommikust matka ümber ühe muinasmälestise – pea 200m kõrguse Sigiriya lõvikivi, mille otsas oli kunagi kindlus ja kuningriigi pealinn. Kuulsin eemalt rõõmsat muusikat ning eeldasin, et lunapark on avatud – sarnane heli võiks kõlada ühe karusselli peal, kus lapsed delfiinide ja ükssarvikute seljas üles-alla ja ringiratast sõidavad.

Lähemale jõudes silmasin leheriisujat, kes oma töö on peatanud ning ainiti tivoli poole vaadates seisab. Teepeal oli kogunenud ka kaheksane grupp, kelle turistideks liigitasin ning kes samuti muusika suunas seisid. Tahaksin ka näha, mis seal nii põnevat on. Kiirendasin sammu ja uurisin hoolega aga ei näinud midagi. Hakkasin ringi vaatama ning sissepääsu juures seisis üks töötaja, teine mõni meeter temast eemal. Ka pargis olid inimesed tardunud. Tardusin siis minagi – olen ju selline kuuletuv lammas, kes oma peaga mõelda ei oska.

Kuna teised tardunud seisid käed kõrval nagu nõukogude lapsed keka-tunni rivistusel, siis eeldasin, et küllap on tegemist hümniga ja kõik on valvel. Ma selle riigi kodanik pole ja võtsin Kaitseväest omandatud „vabalt“ riviseisaku. Tore hümn on neil. Vahel on mul piinlik, et teise riigi hümni tivoliks pean, aga siis läheb õnneks üle ja elan kuidagi selle lolli peaga edasi. Tööpäeva alustamine hümniga pidi siinkandi asutustes ja tõsisemates firmades kombeks olema.

Sigiriya ümber on kaunis vallikraav – vesirooside vahel sulistasid mõned süsimustad sukelduvad linnud – ja läksin üle muru sinna äärde teloga üht klippi filmima. Varsti peatus teepeal motoroller kahe sõitjaga, kes mind vaatama jäid. Sellised suvalised külanoored. Häda neil minu toimetustesse sekkuda. Kuigi neil olid maskid ees, siis võis kehakeelest ja silmavaatest järeldada, et nii lolli turisti pole nad varem kohanud. Kuna ma lennujaamast läksin esimeseks kolmeks päevaks otse džunglisse ja alles nüüd jõudsin asfalteeritud asulasse, siis polnud kohalike tavadega kursis – äkki pole siin kombeks murul käia?

Igatahes tulin kõnniteele tagasi ja motoroller sõitis edasi. Meel hea, et pahandada ei saanud. Järgmise nurga taha keerates oli vallikraavi ääres suur silt „Beware of crocodiles“. Nojah, külapoisid vist olid valmis rünnaku korral karjuma, et lolli turisti päästa. Suutsin siiski selle lolli peaga ilma uut jama korraldamata õhtusöögini vastu pidada.

Sri Lankal on sõltuvalt asulast erinevatel kella-aegadel elektrikatkestused. Negombos on see viiest poole kaheksani. Hotellist saadeti mind 100m eemal asuvasse restorani – neil on generaator ja teenindavad kogu aeg. Tagasi tulles oli tänav kottpime, vaid mööduvate autode laternad sõiduteed valgustamas. Otsustasin teepervele pargitud autost mööduda majade poolt, et vältida valgustamata sõiduteele astumist ja liikluses mingit jama korraldamast.

„Mauhh“ olin põlvini kanalisatsioonis – auto ja majade vahel oli lahtine kanalisatsioon kuhu kogu selle linna solk uhutakse. Lõhnasin päris mehiselt – nüüd on siis see kogemus ka olemas, kuidas endalt kloaagimääret maha pesta ning hiljem operatsioonipiiritusega katki kukutud kintsu puhastada. Päris hästi kipitab. Hommikul jõuab õnneks proua kohale, seni proovin vähemalt magades suuremat jama enam mitte kokku keerata.

Für Yelyzaveta

Külateel veereva tuk-tuki krapist kõlas Beethoveni „Für Elise“ andmaks külaelanikele märku, et leivaauto on kohal. Ta tuleb iga õhtu kella kuue paiku – vahetult enne päikeseloojangut. Üle põldude kostis väntorelit või jäätiseautot meenutav heli ka meie laagrini. Olin kolm päeva nautinud Darreli, Christo, Hemantha, Senadheera ja Pasindu safari külaslahkust – maganud nende telkides, söönud kätega nende valmistatud karrisid ning proovinud võimalikult kiiresti märgata lindu või looma, mida nende teravad silmad ammu juba nägid.

Paraku pean täna edasi sõitma ning kui leiva-auto on kohal, siis olen järelikult hilinemas. Autojuht Nalin juba ootab küla teises otsas, sest safari laagrisse viiv tee ei ole tavasõidukiga läbitav. Olin pakitud ja valmis tänusõnadega lahkuma kui laagriülem Darrel kohale marssis ja teatas „Rebaseonu! Rebaseonu! Keegi on Su herneis! Kas tahad vaatama tulla?“. No eks ta päris onu Remuse sõnade ja Tõnu Aava häälega seda ei öelnud vaid vuristas armsa Sri Lanka aktsendiga inglise keelt.

Jätsin lainurga õlale kõikuma ja matkasin plätudes mööda külateed talle järele. Mõne aja pärast keerasime naabri hoovi, läbisime selle ja jõudsime aiamaale. Seal palus Darrel käemärgiga, et ma kuss oleksin ning järgneksin. Astusime vaikselt mööda chilli-taimede vagude vahesid põllu ääres kasvava suurema põõsani. Sealt avanes juba parem vaade – viis elevant, neist kaks suurt võhkadega maiustasid aiasaaduste kallal. Elevant on õnneks piisavalt suur loom, et teda võib ka lainurgaga veidi kaugemalt pildistada.

Saatsin Nalinile whatsappis teate „Sorry, 20 minutes late – elephants in village“. Mulle tegelikult ei meeldi hilineda, aga raksus käivad elevandid tundus piisavalt hea vabandus. Nad on kohalikele farmeritele paras nuhtlus – ööseks pannakse põldude äärde imitatsioonipaketid või paugutid, et neid eemale hirmutada. Selleks, et suurt kere pringina hoida peavad elevandid sisuliselt terve päeva sööma – kõnnivad mööda oma leviala ringi ning proovivad iga sammu ajal midagi ka põske pista.

Varsti algab kevad ja rändlinnud tulevad taas – küllap ka meie põllumehed nagu iga aasta tunnevad muret nende valgepõsk-laglede ja suurte laukhane parvede pärast, kes vilja ära söövad. Otsides sobivat hernehirmutist, linnupeletit või kaaludes hoiatuslaske kasutada, lohutagem põllumeest sel hetkel mõttega, et vähemalt ei pea põldudelt elevante eemale peletama.

Postitus on pühendatud kõikidele Yelyzavetadele, Oleksandratele, Khrystynadele, Katerynadele ja teistele, kes oma pojad peavad selle suure junni vastu sõtta saatma.

20+

Meil sai Janega septembris 20 aastat ühiseid ettevõtmisi täis. Tansaania safari ja randumine Zanzibaril oli selle tähistamiseks või uue perioodi avapauguks. Reisimine on räigelt egoistlik tegevus, mis saab õnnestuda vaid tänu teistele. Ennekõike tänu Janele, sest reisikaaslasest sõltub valdav enamus. Tema oli ka see, kes rohu sees luuravat leopardi märkas, millest kujunes fotojahi üks toredamaid hetki.

Väga oluline roll oli ka Rajabil, kes meid ringi sõidutas ning oma kodumaad avas ja tõlgendas. Giid on nagu alkohol – võib teha peo paremaks aga ka päris päris halvaks. Õige valimine ainult sildi põhjal, võib olla keeruline.

Vähem vaeva ei näinud ka Khamis, kes kogu selle reisi korraldas. Usun, et olin sama meeldiv klient nagu see tüüp, kes autoparanduses mehhaanikut õpetab, kuidas tema autot parandada tuleb. Raske on lasta teistel korraldada, kui arvad, et oled hirmus hea sel alal.

Lapsed on küll iseseisvad ja muidu tublid, aga ilma vana-vanemateta oleks neil olnud keeruline kaks nädalat olmeküsimuste lahendamist. Vana-vanemad on ka iseseisvad ja muidu tublid, aga õnneks olid neil lapselapsed, kes ei andnud asu mõelda malaaria, ampsavate krokodillide ja bantu hõimudest inimröövlite peale.

Varustust aitasid komplekteerida Triin, Toomas, Erik ja Märt. Oma kogemusi mitmetelt Tansaaniareisidelt jagas Kaido, kes soovitas ka häid looma-linnu raamatuid.

See, et tööjuures kõik laabub, oli ootuspärane. Balti jaamas on tiim tugev, kes oskuslikult jätab paar asja ka mulle pureda, et ma tagasi tulles end ka kohe kasulikult tunneksin.

Modellid on Tansaanias omanäolised – kohalikud naised ja linnud pilkupüüdvalt värvikad, tüügassead ja vöötmangustid põhjendamatult kartlikud, lõvid ja krokodillid põhjendatult apaatsed (DGAF), ookean hõrgutav, teed masseerivad, tasandikud kodused ja mäed võrgutavad. Pildil olev modell on juhm ja ei saa aru, kummal pool kaamerat ta poseerima peaks.liblikas

Blogi läheb taas talveunne teadmata ajaks. Mina sorteerin 2000st pildist 100 tükki välja ja näitan neid huvilistele lähiajal. Mõned minutilised liikuva pildi kokkuvõtted annan reisibüroo käsutusse – kui huvitavaks liigitatakse, ehk ilmuvad GoTravel instas.