Liigu sisu juurde

Headele inimestele

Eelmisel nädalavahetusel sai must ametlikult hipster. Läksin poodi ja ostsin 7.99 dollari eest käsitöö puuhalge. 8 tükki. Rahvusparkides on puude, ka kuivanud puude, kogumine keelatud. Ega see siin Eesti pole, kus mets on küttematerjali täis, aga ikka toob RMK iga peatuskoha juurde veel valmis halud ka, et asjatundmatud rüüstama ei läheks. Kuigi ma ei ole maa laps vaid ikkagi Tallinnast, siis ma olen kuni keskkoolini kõik suved Salatsel kasvanud. Ja meil on seal puuriitasid kümneks külmaks talveks. Ennevanasti minu lõhutud, viimasel ajal on isa üksi kõik ära teinud. Metsa tuleb rohkem peale kui jõuad ahju ajada – oli vaja seda maja soojapidavaks teha, enam ei kulu puidki õieti. Seega minu jaoks halgude ostmine on pea religioosne kogemus. Puud kasvavad metsas, neid ei osteta, kulla inimesed. Igaühel on ju oma mets olemas.

Aga ma tegin seda siiski. Olen siin erinevate põõsaste all magades loodusega paremini sõbraks saanud ja mulle tundus, et olin ära teeninud kolm lõkkevorsti. Selleks on aga vaja lõket. Käisin poes ja ostsin halud. Panin neli neist põlema, et vorste soojendada ja neli tükki kivipeale homme õhtuks, et siis ka röstleiba ja vorsti teha. Vorstid osutusid maitsvaks – kartsin sellist Soome kogemust, et vorst koosneb peamiselt teadmata ainest ja maitseb nagu saepuru, mida on võimalik ainult suure lurtsu selle moosiga, mida soomlased sinepiks kutsuvad, alla saada.

Hommikul veel tähtedesäras asusin teele, et Suure Kanjoni ääres päikesetõusu nautida ja seejärel mööda Kaibabi rada kanjonisse matkata. See kõik õnnestus ning Luukere vaatenukini ma kõndisin kuna “sealt edasi mineku puhul tuleb konsulteerida pargivalvuriga, sest see on väga väsitav ja ohtlik”. Igatahes edasi-tagasi matk Luukereni, mis pidi 4-6h aega võtma sai rõõmsalt jalutades 3 tunniga läbitud. Jälgides teisi matkajaid, siis kiiruse erinevus tuleneb sellest, et mul on nii ahhilka, põlved kui puusad terved. Astun otse alla, astmelt astmele, kivilt kivile, 30- või 80-sentimeetriste sammudega, kuidas parasjagu vaja on. Keskmine inimene tuleb välja, peab mõtlema, kuidas alla astuda, et põlv ei põruks, jalga ei nikastaks või tasakaalu ei kaotaks. Loomade seas nii suuri erisusi minu meelest ei ole – karu on ikka karu ja kotkas on kotkas ning nad teevad enam-vähem liigikaaslasele sarnaseid asju. Inimeste seas on aga oskused väga laiale skaalale ära mahutatud. Tagasi tulekul on vaja 5 kilomeetriga kerkida 630 tõusumeetrit. See on siis umbes sama, kui Kiviõli suusamäge mööda üles kõndida kuus korda ja natuke veel. Mõnus virgutav võimlemine. Sportlased kusjuures tegid seal trenni ja läbisid trassi joostes. Vähemalt alla jooksjaid ma nägin.

Pärast sellist toredat matka jõudsin laagrisse tagasi ning minu hipsterihalud olid kadunud. Sõitsin pargivahtide juurde uurima, et ega nemad ära ei korjanud, arvates, et ma juba ära läksin? Nemad vastu, et ei nad ei korja halge ning küllap mõni teine telkija arvas, et on lahkutud ja siia jäetud. Oi kurja. Teist korda ma ei suuda endale selgeks teha, et halgude ostmine on lubatud tegevus. Sõitsin oma platsi juurde tagasi ja mõtlesin naabrite peale – tunduvad varajased pensionärid, loevad samas asendis raamatut nagu eile, küllap naudivad lihtsalt värsket õhku ning ehk teavad laagrielust rohkem kui mina.

Mõnele lugejale võib see raskesti usutav tunduda, aga vajadusel suudan ma päris viisakalt suhelda, et mitte öelda isegi meeldiva inimese mulje jätta. Ka Shreki multifilmist tuttava Saabastage Kassi nägu teha. Lisaks näen ma välja (kolleegi tsiteerides) “nagu üks suvaline tudeng”. See kõik on võib-olla oluline alljärgnevat tõlgendades. Asusin naabrite pool teele – ehk saan targemaks, ehk saan halge, ehk saan võimaluse nende lõkkel küpsetada.

“Tere naabrid”
“Kuidas läheb?”
…mõne minuti pärast …
“Kas te olete täna enamuse aja siin laagris olnud?”
“Jaa”
“Ega te ei pannud tähele, kui keegi kõrvaltplatsilt halud ära võttis. Mul oli seal paar tükki jäetud, et õhtul vorste soojendada”
“Ei, aga meil on piisavalt – võta julgesti”
“Oi suur tänu, ma praegu ei hakka, aga võib-olla õhtul kui tuleb isu väike lõke teha. Suur tänu”

Õhtupimeduses (jah, lõpuks tuli üks pilvevine ja ei olnudki tähti taevas) pärast loojangusessiooni ja Yavapai Lodge’s internetis käimist (siin mobiililevi ei ole), et tööasjad korda saaks, jõudsin taas laagrisse ja otsustasin siis naabrite headust kasutada.

Läksin patsutasin nende karusuuruseid koeri ja ajasin paar sõna lorijuttu ning poetasin, et kui pakkumine veel jõus on, siis ma tõesti kolm halgu võtaks, et enda eine soojaks ajada. “Palun, palun, me oleme hästi varustatud”.

Tänasin veel tuhatkorda ja tegin oma platsile lõkkekese. Kolm vorsti kenasti reas – ega neid poolfabrikaate küpsetada pole vaja, aga soojalt maitsevad lihtsalt paremini, lisaks kaks röstleiba, et magustoiduks maapähklivõiga maiustada. Minu meelest päris sümpaatne keretäis. Naabrihärra tuli viie minuti pärast vaatama, kas ma ikka sain lõkke põlema. Naljatilk, siin kõrbes paneksin ma kasvõi kurja pilguga puud vaadates selle põlema. Kui Sa oled harjunud läbivettinud Eesti rabas või soos tule üles saama, siis see siin ei ole väljakutse. Igatahes tõi ta kaasa terve sülemi puid – “võta veel, õhtul on jahe ning hommikul läheb Sul veel vaja”. Sain jälle kiita kohalike inimeste hoolivust ja lahkust. Ta silmitses mu õhtusööki ja päris:

“Kuule, kas Sa tahaksid ühe õlle või klaasi punast veini toidu kõrvale?”.

Tegelikult mul oli endale autos ka veel üks purk Budweiserit – ostsin, sest see on Ameerika sümbol, aga samas müstiliselt halb õlu. Kohmetult vastasin, et “eks muidugi üks õlu pärast tänast matka oleks tore, aga te olete juba nii palju mind aidanud”.

Peremees lahkus, lubades varsti õllega tagasi olla. Läbi mändide oli kuulda, et annab naisele aru. Mõne minuti pärast oli ta tagasi.

“Proua saatis Sulle kanafileed, siin on taldrik ning nuga ja kahvel.” Nad vist peavad mind eriti õnnetuks inimeseks, kes peab vorsti toki otsast sööma. Kanafilee oli taldrikul kenasti fooliumiga kinni kaetud, et 30 meetrit siia kõndides mõni liivatera peale ei lendaks.

“Ja siin on üks õlu ning teine pärastiseks.” See, mis oli praeguseks, oli lahti tehtud ning laim sisse pigistatud – Modelo nimeline jook, laimiga päris hea. Teise õlle jaoks oli laimisektor eraldi hõbepaberisse pakitud ja kaasa antud.

“Ning siin magustoiduks karp šokolaadikompvekke ja pudel vett ka” Minu jaoks võtab see suuna juba glampingule – glamorous camping.

“Ma tõin laterna ka, näed panen siia lauale, siis on mõnus valge süüa. Head isu!”

Soovisime head ööd ning naabrid kolisid telki – nende telk oli selline kuhu sai sisse kõndida ja tundus, et seal on täispikkuses voodid koos madratsiga sees. Koertel oli oma katusealune. Kui olin söömise lõpetanud – vorstid jäidki söömata, sest kana oli nii palju ja nii hea – pesin nõud ja viisin nende alale tagasi. Nende laual oli muude asjade seas ka dekoratiivkõrvitsad. Inimesed võtavad lihtsalt telkimist erinevalt.

Sellised head inimesed elavad siin. Aitäh neile ja aitäh headele inimestele kodus. Pere võimaldas minna, balti jaamas tegid teised töö ära, Assar andis objektiivi, Ingmar nõustas meditsiiniküsimustes. Usun, et hiljemalt jõuludeks saan ka pildid ilmutatud, kuigi eesmärk on veel novembris jõuda. Head varjusurma, blogi. Statistika ütleb, et igakord kui ma pikemalt Eestist ära olen (kahest kaks), siis järgmise kvartali jooksul tehakse ettepanek mingit muud tööd teha. Eks näis, kas seekord juhtub ka nii või on ikkagi see piir kahe kuu, mitte kolme nädalase reisimise peal.

 

Advertisements

30 aastat hiljem

See on see raamat, mida Alexandre Dumas kunagi ei kirjutanud. Proovisime Cinthyaga meelde tuletada, kuidas me kirjasõpradeks saime, aga kahtlusevaba versiooni ei leidnud. Tema arvas, et nende õpetada oli käinud Nõukogude Liidus mingil konverentsil, kus kohtus meie õpetajaga. Ma ei julge isegi seda pakkuda, kas õpetaja oli tol ajal Els Lindvet või Marju Tapfer. Igatahes olime meie esimesena kirjutanud ja nende klassis oli kirjad laiali jagatud. Mul ei ole seda esimesena kirjutamise mälestust, vaid pigem oleksin arvanud, et vastasin tema kirjale.

Ma olevat talle saatnud mustvalge pildi, kus mul olid juuksed turris või siis kammimata. Põhimõtteliselt võivad mõlemad variandid tõesed olla. Samamoodi tuli mulle üllatusena, et olin talle oma lemmikansambli plaadi saatnud – esiteks grammofoniplaadi tervena kohalejõudmine USAsse tundub juba väike ime, aga äge et ma siis sellega hakkama sain. Olevat olnud mingi punkrock bänd – küllap Singer Vinger.

Ainus, mis ma mäletan on see, et tal oli lemmikraadiojaam, mille kleepeka ta saatis. Q106 – kleepisin selle Panasonicu makile, mille ema Inglismaalt oli toonud. Mäletan ka küsimust, et milline on Su lemmik teksabränd. Kaheksakümnendate lõpus ühelt nõukogude lapselt ei tasu selliseid asju küsida – teoreetiliselt võin ma teada, mis asjad on teksad, aga peale Sangari ei oska ühtegi neist ju esile tuua. Kirjutasin kindlasti ka Rock Summerist, mis oli nonde vabanemisaastate kõige olulisem sündmus ja sümbol. Mulle meeldis juba 11sena lava ette trügida ja tolmus või mudas karelda koos päris rokkaritega.

Kirja saatmine oli olnud ka siinpool omamoodi rituaal – kogu pere pidi teda viima postkontorisse, kus margistati ja teele saadeti ning mõned kuud hiljem võis ka vastus tulla. Kui nõukogude postivõrk seda ära ei kaotanud. Mainides nüüd oma vennale, et ta oma kirjasõbraga kokku saab, oli ta vend isegi mu nime veel mäletanud.

See, et me ca neli aastat tagasi internetis kohtusime, on Cinthya teene. Ta kolis San Diegost põhjapoole ning tuba koristades leidis mu vanad kirjad. Mõtles, et proovib korra Googeldada – õnneks on mul maailmas unikaalne nimi – teist Jüri Etverki pole olemas ja minu leidmine pole suurem kunsttükk. Cinthya Martinezeid on maailmas vähemalt mõnikümmend tuhat, kui mitte mõnisada.

Tema unistuste nimekirjas on Horvaatias käimine, see, et ma seal 9 suve olen veetnud, tegi must hiiglase, mitte, et meie 40 sentimeetri kasvuerinevus niigi tsirkusemastaapi koomikat ei oleks võimaldanud tekitada. Leppisime kokku, et ta tuleb Horvaatiasse puhkama ja kui me samal ajal perega seal ei ole, siis lendab Splitist otse Tallinna meile külla. 1cint

Halloween

See, kui Eestis keegi sügisel kõrvitsamarinaadi teeb ja selle käigus tühjaks õngitsetud kõrvitsa koos küünlaga aknale paneb ei ole Halloween. Isegi see kui mõned lapsed “komm või pomm!” naabritele hüüavad. Eestluse kaitsjatel ei tasu muretseda, me ei saa Halloweeni olemusest aru ja meile on jõukohane kadri- ja madripäeva pidamine. Halloweeniks valmistutaks nädalaid kui mitte kuid. Juba oktoobri alguses on endast lugupidav maja dekoreeritud – üle katuse ämblikuvõrgu heitmine ei ole midagi erilist, kui poole katuse suurune tarantel ka üles pannakse on see juba silmapaistev.

Vahetatakse välja aiapäkapikud peletiste vastu, kaetakse maja räbalates kardinatega, kinnitatakse uksele verine dekoratiivkirves. Ehtimine nagu meil jõulude ajal, aga suurejoonelisemalt. End ehivad ka kõik ärid – nii hotellid, autorendibürood lennujaamas, kõrtsid kui juuksurid. Ettevõtte logo saab uue kujunduse, teeninduslett samuti, välja vahetakse ka teenuste nimetused. Ilmuvad maiustuste edetabelid, regioonide, vanuste jm sotsiaalsete tunnuste kaupa.

Halloweeni peod algavad kindlasti juba nädal aega varem. See on võimalus oma kaua ettevalmistatud kostüüm rahva ette tuua. Mida tänavatel liigub? Loomulikult igasuguseid veriseid tegelesi – kellel kirves peas, kellel oda rinnus. Kohata võib nunnasid ja prostituute igale maitsele. Peamiselt halvale maitsele. Kui perekond koos läheb peole, siis peole, siis valitakse ühine teema – näiteks Wizard of Oz tegelased täies rivistuses.

Kui tahad minna koos sülelapsega – pole probleemi. Mõtle välja vankri kaunistus või veel parem kasuta last oma kostüümi osana.1lapse.jpeg

Kes kostüümipeol tahab siiski mainitute hulka jõuda, võtab kostümeerimise tõsisemalt ette. Siin võib leida kõike. 2.5 meetriseid ninjakilpkonni? Palun. Sesame streeti prügikastimeest koos prügikastikolliga? Palun. Ühes kostüümis? Ikka aga palun.

1prygi.jpeg

Neljajalgne luukere (eeldan, et mingi akrobaat on hõlstide all peidus, kes jalgu liigutab) – aga palun.

1luukere.jpeg

Kogu Starkide klann Game of Thronesist? Aga palun! Koos koertega? Aga palun!

1einäe.jpeg

“Kõik hoorajad ja liiderdajad jõuavad Jumala palge ette” seisis sildil ning ristikandja luges Piiblist asjakohaseid psalme. Las Vegase meeleolu see ei muuda. Inimesed tulevad siia end selliselt välja elama nagu nad kodus ei julge. Rohkem tähelepanu kui see jumalasõna kuulutaja sai libajeesus, kelle silt “Judgement day” kohta nägi välja selline:1jesus.jpeg

Ka vaid loetud nädalad pärast massitulistamist – #vegasstrong meeldetuletusi on siin palju – on Las Vegas oma peomeeleolus. Me ei lase ühel psühopaadil oma elupõletamist mõjutada, on nende lühikokkuvõte.

Hommikuti raadiot kuulates, tuleb välja üks Ameerika ja Euroopa erisus. Lisaks ilmateatel, ummikute uudistel ja kuulastele sünnipäevalastele, räägitakse siinsetes äratajasaadetes alati ka sellest, kes eelmine päev kuuli sai. Mina kuulsin nii peretülist, shoot’n’drive intsidendist kui ka politsei kuulide läbi langemisest. Kui Ameerika kuuliarmastust võrrelda teiste riikidega, saab teha jaburaid võrdlusi. Näiteks Soomes tulistas politsei 2013 aasta jooksul üldse 6 kuuli, USAs kõmmutati üks kividega autosid loopiv tegelane 17 kuuliga maha. Islandil on politsei 1 inimese maha lasknud 71 aasta jooksul. Stocktonis (Islandiga sama rahvaarv) on 3 inimest maha lastud esimeses viie kuuga. Ja nii edasi. Samas kui võtta näiteks 10.a. jooksul massimõrvades hukkunud inimesed miljoni elaniku kohta, siis Norra on seal mõneks ajaks nüüd pikalt eest ära oma 1.888. USA vastav näitaja on 0.089.

Lühike Ameerika 20. sajandi ajalugu

“Ameerika on superpower ja meil on kombeks olnud teiste riikide asjadesse sekkuda. Tead, kui Stalin, FDR ja Churchill II MS ajal kohtusid…kõigil oli selge, et Hitler Saksamaal kaotab, kõik jooksid võidu Berliinini. Hitler oli end Venemaaga sõdides üle pingutanud – excel ei töötanud, numbrid ei läinud kokku. Liiga palju miile katta, tal ei olnud selleks ressurssi. Ta oleks pidanud lihtsalt Venemaa piiril istuma ja venelased oleksid ise tema otse surnuks jooksnud. Kui keegi küsib, kes kõige rohkem inimesi kaotas, siis Venemaa – 27 miljonit sai surma. Stalin saatis hordide kaupa püssiga relvastatud inimesi tankide vastu, inimesi, kes pole oma väljaõppe alusel kunagi tohtinud lahinguväljale sattuda. Igatahes, kui Stalin, FDR ja Churchill kohtusid, siis selleks, et mõjusfääre jagada. Stalin ei usaldanud paljusid inimesi, aga ta usaldas Roosevelti ja Churchilli ning kui siis Roosevelt suri ja Truman presidendiks sai – Stalin kohe küsis “kes Sa selline oled?” ja ta ei usaldanud Trumani, seetõttu kõik nii kuumaks läks.

Euroopaga oli selge – kõik jooksid võidu Berliini, et endale suurem amps saada. Aga Venemaa pidas sõda ka Jaapaniga ning hakkas Euroopa üksusi sinna poole liigutama. Truman nägi seda ja ta tahtis Jaapanit endale. Prantslastel oli olnud Vietnam, pool Aasiat on olnud Inglismaa koloonia – Truman lihtsalt tahtis ka midagi. Kas jaapanlased andsid alla kui me esimese pommi viskasime? Või teise? Need olid sõnumid Stalinile. “Hei, ma olen ka hull. Said aru? Põmm. Ei saanud? Põmm!” Niimoodi kindlustas Truman Jaapani oma mõju alla.

Hrushtsov tahtis tegelikult rahu, aga Eisenhower keeras kraani põhja – ta tahtis näidata, kes tegelikult võimsam on. Algas võidurelvastumine ja külm sõda, lihtsalt Eisenhoweri jonni pärast, Hrustsov tahtis tegelikult rahu.

Sel ajal oli Kindralite komitee nagu suletud salaühing, kes ei allunud eriti presidendile. Alles Kennedy sai ühe oma inimese sinna ja palus tal vaadata, et mis jutt see täpsemalt “missile gap” osas on. Tuli välja, et USAl on kõike rohkem kuigi Kindralid alati rääkisid, et peame relvastuma, sest venelastel on rohkem. Tegelikult olime pikalt ees.

Me rahastasime kõik arengumaid, mida võimalik, näiteks Venetsueelat – ettepanek oli lihtne – me teeme mõned ettevõtted siia, saame maavarasid ning kui abi on vaja, eks ikka saab. Kogu Iraani ja Iraagi konflikti korraldasime. Seal oli ju demokraatlikult valitud juht, aga me aitasime Husseini võimule, kes lõpus läks käest ära – ta tegi Kuveiti rünnates vea, aga sai sellest aru, palus isegi andeks, aga meil oli vaja ikka seal kõik maatasa teha. Hussein väitis koguaeg, et tal on tuumarelvad – tegelikult polnud. Ega ta seda meie hirmutamiseks ei öelnud, tal oli vaja Iraanile jätta mulje, et ta on hirmus naaber, keda ei tasu rünnata. Iraan muidugi plaksutas selle peale kui me Husseini maha võtsime – “suur tänu, USA”. Nüüd oli regioonis ainult üks tugev riik.

Ja Afganistanis Bin Ladeni rahastamine revolutsiooni toetuseks ja venelaste meelehärmiks. See oli nii ebaprofessionaalselt tehtud – Bin Laden hakkas käest ära minema ning kui Clinton George W-le võimu üle andis. Noh ta siis mainis, et “on üks kutt – Bin Laden – teda peaks jälgima”. Aga George W ei olnud asjadega kursis. Clinton oleks pidanud ise Bin Ladeni ära korraldama, aga ta tegeles muude asjadega. See on meil nüüd – palju seda võlga kogunenud juba on? – mitukümmend triljonit maksma läinud. Erinevad sõjad terroristidega. Meil peaks lihtsalt Lähis-Idas mingi rünnaküksus olema, kes vajadusel lennukid teele saadab, mõned paugud paneb. Pole mõtet igal pool maapeal sõdida.

Clinton oli hirmus tegelane – ta vaigistas kõik, kes tema vastu olid ja ta naine on veel hullem. Ma hääletasin Trumpi poolt, sest see naine on õeluse kehastus…nad hirmutavad, ähvardavad, ostavad inimesi ära. Väga mõjuvõimas perekond. Obama oli ju nende pantvang – kui tahad elada ja toimetada, siis toimeta, aga mõned asjad peavad juhtuma nii nagu meie tahame. Noh…siin ta on…lühiülevaade meie riigi ajaloost”

Allikas: kinnisvarakonverentsil osalenud laenuandja, keda Las Vegase kasiino burgerikioskis kohtasin. Nimi ei jäänud kahjuks meelde. Tundus korralik inimene, kelle peamine soov oli, et kõik inimesed hakkaksid veganiks.

Iseloomujoontest

Mobiuse kaar või ka Whitney kaar on kivimoodustis, läbi mille õige nurga alt vaadates paistab USA kõrgeim tipp – Mount Whitney. Mul on plaanis siia hommikul tulla – koidukuma peaks mäetipud roosakaks värvima enne päikesetõusu. Aga siin liivakivi kõrbes ei pruugi pimedas selle kivi leidmine olla lihtne. Seetõttu teen õhtul ühe tiiru, et hommikul ära ei eksiks. Pildistan veidi õhtuvalguses kanjoneid ja kivimeid ning leian ka Mobiuse kaare üles.

Päike loojub, aga mõtlen veel jääda tähti vaatama. Ega ma neid eriti pildistada ei oska, aga äkki Assari lainurk oskab minu eest. Teiselt pool lähenevad kaks otsmikulampi. Eks ta on päris popp koht ja tegelikult üllataski, et ühtegi teist fotohuvilist siin polnud.

“Hey, sõber. Kuidas läheb?”
“Siiani väga hästi”
“Kas kavatsed ööfotosid teha?”
“Mõned katsetused teeksin küll”

Teine otsmikulamp kõnnib Mobiuse kaare ümbere turnima.

“Oled Sa kaua ööfotosid teinud?”
“Ei, olen algaja”
“Ma olen 3 aastat ja see kutt 6 aastat. Jää siia – me kavatseme Mobi kaare, va litapoja, ära valgustada ja tähefotosid teha”
“Aitäh, kõlab hästi”

Poisid on profid – 40 minuti pärast kaob see lollakas kuu mäe taha peitu ja Milky way tuleb Mobi kaare kohale. Tore näha, et inimesed on ette valmistunud ja teavad, millal mida pildistada. Kogu see 40 minutit kulub neil õige nurga leidmiseks ja katsetusteks.

Ericu sõber Shaun osutub ka väga toredaks inimeseks, aga veidi selline eestlase moodi, kes võõrastega niisama rääkima ei lähe. Eric oskab igaühega rääkida, ükspuha millest. Pole siis ka ime, et Ericu instagrami feedis on poolpaljaste naiste pilte Burning Manilt ja Malibu Beachilt ning Shaun on maastikufotograaf, ennekõike kuulus just oma ööfotodega. Kui tahad portree-tööd teha, siis pead suutma inimesi avada, neid panna end mõnusalt tundma ning kui subjekt on poolpaljas, siis on inimlik suhe veelgi tähtsam, et loomulikult pildid tuleksid. Kivihunnikuid ja puid võib ka eestlane pildistada.

Loodetavasti Shaun kunagi postitab oma Mobi kaare pildi – usun, et see tuleb päris võimas. Ma läksin siis magama, kui ta oli 14 minutilise säriga baaskaadri ära teinud, et terav ja selge kivimi pilt oleks esiplaaniks olemas ning seejärel asus Milky Wayd pildistama, et need kaks hiljem kokku sulatada üheks pildiks. Ma nii keeruliselt ei oska, tegin oma single frame’i poolkaadriga ära ning olin sellegi klõpsuga päris rahul. Mürarikas, aga parim ööfoto ikkagi, mis ma teinud olen. Äkki millalgi postitan ka, kui koju jõuan.

https://www.instagram.com/smpetersonphotography/

https://www.instagram.com/ezumphoto/

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lugu sellest, miks on hea kui Davel on kusehäda

Varustatuna mõne hea ideega ööfotograafiaks (sellest järgmises postituses, kust need ideed tulid), asusin tund enne loojangut Badwateri tiigi poole teele. Olen Surmaorus ja teel USA kõige madalama punkti poole. 326 jalga alla merepinna, väljas on 102 kraadi sooja (s.o ligi 40 Celsiuse järgi). Soolaväljal kuivav vesi jätab pinnasele soolajäljendid – mõnesentimeetrised paksud randid – neid tahangi pildistada. Vaateplatvormilt läheb 10 meetri laiune jalajälgede rida oru keskosa poole, kogu maapind on ühtlaselt valgeks tallatud. Kõnnin mööda seda ligi kilomeetri ja jalajälgi jääb vähemaks. Lõpuks tekivad pinnasele ka märgatavad kõrgemad soolarandid. Otsin veel mõnda aega kuid midagi väga karismaatilist ei leia.

Eks oli teada, et sügisel kui on pikalt kuiv olnud, ei ole need kujundid nii tugevalt väljas kui parast talvist “vihmahooaega” kui on paar sentimeetit sadanud. Päike mängib soolakas-valgel maapinnal sellegi poolest toredasti ning kui tähed välja tulevad, saab paar toredat pilti sellegi poolest. Jään passima. Väike täpike aina kasvab – keegi on veel otsustanud siia kaugele kõndida. Vahetame mõned viisakusväljendid, tema tunneb huvi mu fotograafia vastu, mina ajan niisama juttu.

“Ma elan 7500 jala kõrgusel ja siin madalal ma tunnen end nagu Superman. Ma võiksin terve päeva matkata”

“Veab Sul”

“Tead, mul on ilge põiekas ja siin lähima viie kilomeetri raadiuses pole ühtegi põõsast.”
“Mhmh”
“Ma lihtsalt ütlen Sulle, et ma matkan nüüd veel paarsada meetrit edasi ja käin kusel ära. Anna andeks”

Siin vaikuses ja siledal soolasel pinnal on sorin kosta poole kilomeetri taha.

“Jõudu. Ära muretse”

“Nojah, mulle tundus, et peaksin Sind ikkagi hoiatama”

10 minuti pärast on Dave tagasi.

“Jüri, Sa peaksid ka sinna minema – seal on need soolakujundid hoopis selgemad. Seal pole keegi käinud ja nad on värsked ja krõmpsud”

“Wow” Ta näitab mobiiliga tehtud pilti.

“Sa ei pea isegi kaugele minema. Sada meetrit ehk. Seal oli nii ilus, et ma ei suutnud sinna kuseda”

“Aitäh”

Haaran oma kola ja jooksen tuhandete tähtede alla pildistama. Kuu valgustab soolakristalle, Suur Vanker laiutab madalal horisondi kohal ja Milky way on küll paarkümmend kraadi vale nurga all, aga mäe taustal saab tema sabagi pildistada. Naudin mõnikümmend minutit, matkan tagasi vaateplatvormi juurde ja sõidan liivasemale pinnasele ja öömaja otsima. Jätan auto parklasse, leian ühe põõsa all pehmeme koha ning heidan lamamismati peale pikali. Vahin tuhandeid tähti, sadakond miili eemal suuremast valgusreostusest.

Attachment-14.jpeg

Kullapalavik

1859ndal aastal leidis hr Bodie tulikuumade suvede ja karmi pakasega talvega mäestikus Mono maakonnas kulda. Suures saamahimus külmus ta sama aasta novembris surnuks kui koos varustusega sinna naases ja tormikätte jäi ning ei teagi, et hiljem linn tema järgi nimetati. Kuna tulevase Bodie juures ei olnud kullavaru rikkalik, siis kaevandati seal tasapisi viistest aastat kuni 1875ndal toimus kaevanduses varing. Mis paljastas tohutu kulla ja hõbeda varu.

Kõledast mäestikust sai 7000 elanikuga Mono maakonna suurim metropol, suviti võis elanikkond kasvada pea 10 000 inimeseni. Siin kaevandasid 30 ettevõtet, pidevalt töötasid 159 purustit ja ning terve päeva võis kuulda plahvatusi kui mäge lõhati. Õhtul asendusid need plahvatused püstolilaskudega, kui karmi käega uusrikkad teineteist linna põhjaosas maha kõmmutasid. Siin asusid lõviosa 65st kõrtsist, hasartmängu põrgud, oopiumikoopad ja hooramajad. Viski voolas ojadena ja vägivald oli igapäevane.

Linna kerkisid hotellid, restoranid, pangad, kool, postkontor, pool tosinat turgu, alkoholi hulgimüüjad, kolm pruulikoda, oma ajaleht ja juuksur. Linna lõunapoolses otsas elasid korralikumad inimesed, kes korraldasid sportmänge, kontserte ja etendusi. Rajati pesapalliväljak ja hipodroom. Neljandal juulil korraldati võimas paraad ja paarikesed tantsisid Kaevurite Ballil. Kollase maavara tõttu oli rajatud Haapsalu suurune linn.

Kokku kaevati mäe seest välja tänases väärtuses ca 100 miljoni dollari eest kulda. Siinsed mehed oli nii kõvad, et ei läinud ka keetes pehmeks. Kui mäe seest tuleb raha välja, peab igaüks enda eest seisma, et temal nahka üle kõrvade ei tõmmata. Aga kui kuld käes, telliti San Fransiscost üle Sierra mäestiku külmutatud krevette ja pidutseti. Tol ajal võis karavan paar head päeva ookeaniäärest mägedesse matkata. Vaevalt viis aastat hiljem – aastaks 1881 – oli buum läbi, tootmine langes 50% kuid jätkus väiksemal määral kahe ilmasõja vahelgi. Teise maailmasõja ajal lõpetas linn sisuliselt tegevuse. Sellisena nagu ta siis jäi, on ta säilinud tänaseni, miinuse “kulum ja maksud”. Liivased tänavad kõrtside vahel, kus kiireim käsi ellu jäi ning võis naaseda viskit jooma. Majade vahel sibavad ringi maaoravad ja väiksemad närilised, igalpool vedeleb erinevat kaevandustehnikat – Attachment-13.jpeg

kui Depoo poisid kaasas oleksid, paneksime masinad taas tööle ja vaataksime järele, kas seal mäes midagi põnevat alles ka jäi. Üks kaevanduski on koos giidiga külastatav.

Linna, ühiskonna või ka ettevõtte rajamine vaid ühele mudelile on riskantne – fokuseerimist on vaja, et midagi hästi teha, aga nii võib eksisteerimies põhjus kiirelt kaduda. Makromuutused on ettearvamatud ja olulised – niikaua kui seinast raha tuleb, on mõistlik see muidugi vastu võtta kuid samal ajal ehitada üles alternatiivset tegevusala või ettevõtet. Bodie ise on sinna jõudmise keerukust igati väärt – mägitee on maaliline, karjakoerad karjatavad lambaid, röövlinnud tiirutavad taevas, kitsekesed näksivad hommikurohtu, raadiost kõlas Kid Rocki “…whiskey flowing like a river…”.

Võibolla peaks ka kaaluma mõne hukule määratud Ida-Virumaa asula muutmise kummituslinnaks/muuseumiks? Ehk tooks muuseumlinn rohkem sisse kui täna tuleb sotsiaaltoetusi kulutada, et seal elu sees hoida?