Liigu sisu juurde

Tippvorm

8. juuli 2011

Ana naeratas malbelt, teretas ning läks tualetti. Tagasi tuli ta juba pesus. Hello Kitty pesus. Mu lastele meeldib see ka, aga Ana on 19.a., Miss Krasata 2010 ning mu kupeekaaslane Vladimirist Nizhni Novgorodini. Kell oli 16 ja päike siras, konditsioneer hoidis aga kupee meeldivalt jaheda. Seal ma siis istusin, kahepäevasest rännakust räpane, lössis ja sassis, küünealusetki mustad mustikate söömisest. Kirjutamas teile oma võrratust ajast Suzdalis. Ah, p…e kah, kui ma vähegi viitsin võin ma ju täitsa meeldiv olla. Lõin läpaka kaane kinni, lülitasin end rezhiimile A  ja edasine on juba ajalugu…

Ana õpib Nizhnis Filoloogia ülikoolis arvestama, toitub tervislikult ja esineb ööklubis tantsijana. Accountingut õppima minek oli ema valik, ta ise oleks koreograafiasse läinud. Aga tantsust karjääri teha pidi oleme keerukas, samas kui raamatupidajaid vajavad kõik firmad igavesti. Ise ta ööklubisid kliendina ei külastaks, sest inimesed ainult piidlevad seal üksteist ja joovad end varem või hiljem täis.

Tund aega hiljem kui olime jaganud ära Suzdalist ostetud kurgid, hakkas ta omal initsiatiivil mulle õhtuks giidi organiseerima. Kõigepealt proovis sõbranna Nastjat, kes kindlasti tahaks linna näidata. Paraku oli Nastja haiglas – suhkru-diabeet. Stressist. 21-aastasena. Soovisime talle kiiret paranemist ning mõni aeg hiljem tuli meelde Vitaly, “kes on kohalik, supertore inimene ning omab autot, mis on lennujaama saamisel kindlasti abiks”.

Filoloogia koolis pidid õppima ainult tüdrukud ning hommikul kooli minek on ettevalmistus – vähemalt juuksed, silmad, huuled, küüned ja väga korralikud riided ning kontsad.

“Minimaalselt 7 senti?”.

“Noh, kui aus olla siis 11”

Tüdrukud, paganad, pidid väga hindava pilguga kõik sookaaslasi mõõtma ning ennast ei tohi hetkeksi lõdvaks lasta. See sai tõestust kui me Vitalyga õhtul mööda Nizhni popimaid bulevaarde jalutasime ning ringi liikuvaid paarikesi ja seltskondi silmaotsast piilusin. Poisid on domineerivalt maikas, põlvpükstes või dressides. Plätud. Tüdrukud aga sellised nagu on teie ettekujutus vene tüdrukutest. Tundub mõistlik kultuur. Minu giid oli aga ülikonnas ja lipsuga.

Vitaly nimelt tuli otse RosTelekomist töölt, kus neil on karm dresscode. Ta on marketing manager, mis mulle kõlas päris ägeda töökohana. Tema sihib aga marketing senior manageri positsioon, et ehk siis millalgi vaadata ka marketingi direktori koha peale ja miks mitte ka glavnõi  marketing… oh ja nii edasi. Igatahes siin regionaalosakonnas.

Armastab oma kodulinna, on siin kogu elu elanud ning arvab, et purjus peaga autoga sõitvad inimesed on idioodid. Ja sõidutas mu õhtul kella 21 paiku lennujaama (pooletunnine sõit ühes suunas), veendus, et ma hakkama saan ja kadus. Kinksin talle kolleegidelt kaasa pandud Viru Valge suveniirpudeli. Kreete visiitkaardi mõtlesin ka anda, aga pold sobiv hetk praktilisteks naljadeks.

Kolmveerand tundi hiljem TU-154st maha astudes, ootas mind Kazani lennuväljal sõber Wojtek, kes eile mulle selle pileti ostis kuna rongipiletid olid välja müüdid. Sõidutas mind 30 km linna, võttis ainsast lahti olevast söögikohast toidu ning tema juures ma seda postitust teile nüüd lõpetan. Ei tea, miks kõik mu vastu nii head on? Tippvorm vist.

Tahate seda poolelijäänud Suzdali postitust ka lugeda?

From → Venemaa

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: