Liigu sisu juurde

K2

13. juuli 2011

“Te ei ole meie juures suusatamas käinud?” küsis lifioperaator kui ma kohmakalt lifti juures toimetasin. No ei ole jah. Peale korra Himosel käigu, kus enamus aega möödus mäest alla pidurdades või kõhuli lumel vedeldes, pole ma elektrienergia ja gravitatsiooni kombineerimisega tegelenud. Aga nüüd sõida üles Stolby Kaitsealale. Selleks, et teha esimene paaritunnine matka moodi etüüd oma reisil.

Raudteejaama esisel platsil jändasin tükk aega õige bussi leidmisega – uurisin mõnelt bussijuhilt ja konduktorilt, piletimüüjaltki. Kõik raputasid pead ja neil tundus po…ükskõik olevat. Ma siis lubasin endale, et kirjutan kõigile, et Krasnojarski elavad kurjad abod. Bussipeatuses korraldasin rahva arutelu teemal, kust ma 50a bussi peale saan, et rahvusparki sõita.

Vaidlesime seal pikalt, kas 50a kunagi on siin peatunud, millal see ära muudeti, miks muutus, kus ta nüüd peatus ja kui olime mõned muud munitsipaalmured ka ära lahendanud, siis öeldi, et mine üle platsi 37 peale ja see viib õigesse kohta. Sain seal bussijuhi ja konduktoriga kokkuleppele, et nad mulle ütlevad kui õige peatus on.

Mäe otsas, seal, kus sinine võrk oli ees ja enamus turiste taamal seisvat mäemürakat pildistasid astusin otsustavalt üle võrgu ja hakkasin alla navigeerima. Suvel lahtise kruusa peal ja takjate vahel alla tulek mööda suusarada on sama keeruline kui see suustamine. Järgneva 40 minuti jooksul olin ma üks kahanev valge täpp kõikidel neil fotodel, mis teised tegid. Jõudes alla orgu, lahkusin suusarajalt, tegin mõned sammud läbi lehtmetsa ja hakkasin üles suunduma suurima stolbi poole.

Ei ole midagi julgustavat öelda, tibutamine lõppes, pilved löödi

laiali ja päike virutas ühe kergemat sorti sepahaamri minu poole teele. Oleks vist ikka võinud juunis sporti teha, mitte jonnida, et ilm pole päris see, et tahaks rullidega sõita. Jõudes mäetippu hindasin asjalikult Takmak stolbit. Tagaküljel rippus üks pesuköis julgestuseks ning 80 kraadise nurga all oleks sealt vast kõige paremini üles saanud. Mõni Aigar oleks siin mõnust kiununud ja etendanud Etan Hawki MI:2 alguses (või oli see juba kolmas osa…).

Kuna eeldatavalt oleks abikaasa kodus mulle peksa teinud kui ma siin end surnuks kukun, siis ronisin K2 otsa, mis erivahendeid ei vajanud ning nukina mäe pealt linna kohale ulatus. Seal tipus oleks sobiv Titanicu laevanina stseeni teha kui me siin juba filmidega paralleele toome. Aga esiteks ma kardan kõrgust ja teiseks pole ühtegi Kate Winsleti ka käepärast.

Leidsin kotist eile ostetud pitsaviilu, mis ei olnud öö jooksul oluliselt paremaks ega halvemaks läinud, hammustasin kurki kõrvale, mis turult sain, rüüpasin vett peale ja tegin isegi fännide rõõmuks ühe autoportree.

Kui mõni aeg hiljem suusakeskusest bussipeatuse poole vantsisin nägin bussi just startimas, tegin paari jooksusammu ja buss jäi mind ootama. Mu sõbrad, juht ja konduktor, olid jõudnud vahpeal 3 täisringi teha ja olid taas otsaga siin. Sõitsime kesklinna tagasi.

Krasnojarskile annab tohutult juurde see, et ta mägede vahel lookleb kahel pool Jeniseid. Tohutult maha võtab muidugi see, et üle jõe on ainult üks suur sild ja linnaarhitekti neil vist tööl ei ole. Igasugu pargikesed, platsid jm atraktsioonid jätavad linnast aga igati elatava mulje, eriti ka lapse pilgu läbi vaadates. Suurim vaatamisväärsus on TransSiberistide meka – Krasnojarski hiiglaslik ja pidulik raudteejaam koos selle esise väljaku ja nõukogudeaegse mosaiikseinaga Lenini ainetel.

From → Venemaa

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: