Liigu sisu juurde

Ingel

17. juuli 2011

Kantiin Nikita juures töötab kell 21ni, staff on tööl kell 22ni. Kui ma kell 23 uksest sisse astusin ja koti pingile asetasin, möödus 3 sekundit kuni Alina oma sõpradega chati arvuti taga lõpetas, kõige sõbralikuma naeratusega mu juurde astus “Sa vist alles saabusid ja tahaksid väga süüa.” Kuna ma vastu ei vaielnud, siis läks ta kööki uurima, mida ta suudab teha.

Tõi mulle kiiresti mõned präänikud ja pakkus teed ning ütles, et natuke läheb aega kuni ta improviseerib. Veidi aja pärast oli ta valmis keetnud portsu pelmeene – neid serveeritakse siin leemes ning hakkinud posu kurke-tomateid.

Ma arvan, et Tallinnas pole ühtegi hospitability äris tegutsejat, kelle jaoks Alina jälgimine ei oleks valgustav õppekogemus. Kantiin on kõige lihtsam söögikoht – puder, valik keedetud või praetud munade vahel ning pannkoogid ja nelja sorti teed. Nii igal hommikul. Ja Alina teeb seda nii, et iga külaline lahkub kantiinist rõõmsana ja täis kõhuga, isegi kui ta muidu putru ei söö ja mune vihkab. Minu jaoks uus klienditeeninduse etalon, kes kuu aega suvel siin abiks on. Tal on finantsharidus lõpetatud ja praegu õpib juurde inglise keelt.

Kuna mu tippvorm jätkub, siis ei tasu imestada, et mind pandi ühte imearmsasse aita ööbima, mida pererahvas  omatarbeks kasutab, aga kiirel ajal ka välja üürib.

Istusime mõned söögikorrad samas lauas Alina ema (tütrele külla sõitnud) ja Marcoga. Marco on sakslane, kes on viimased 11 aastat reisinud väiksemate pausidega kuid planeerib nüüd Kaliforniasse paigale jääda. Aga enne lendab Jarkutskisse, sõidab kahe-nädalasele arktika-reisile mööda Leena jõge (neid toimub kaks tükki aastas), et tulla tagasi Irkutski kaudu ja sõita Vladivastokki. Kuna sealt on Jaapan ainult kiviga visata, siis olla mõni aeg veel seal ning kuna Havai jääb Jaapani ja Kalifornia vahele, teha mõnenädalane peatus seal. Ta on küll kolmel saarel seal käinud, kuid üks väiksem, eriti lilleline, on külastamata. Olhonil on ta chillinud nüüdseks 10 päeva. Minu väike matk pandi perspektiivi.

Ingel Alina on Irkutski rajooni (Läti jagu inimesi) meister lauatennises. Võtsin eesmärgiks talt punkt kätte saada. Esimese seti andsin soojenduseks kuivalt ära, aga mõlemas järgmises sain oma tahtmise. Ühe oma heast löögist ja teise tema eksimusest. Olime mõlemad rahul, kuigi ta oli lubanud mulle 11:0 teha. Tore, kui profid viitsivad minusugustega aega veeta.

Olhoni saar on shamanismi üks energia pooluseid, täis erinevaid lugusid ja legende ning suurepärane koht, kus lihtsalt olla ja teiste ränduritega lõuga panna. Mulle kolis järgmisteks öödeks seltsi Othman, Shangais õppiv ja õpetav marokolane. Sõbrunesime matkates ka hispaanlanna Jessica ja vene poisi Konstantiniga. Ühel hetkel märkasin meid mõnekümne meetri kõrgusel Baikali kohal kalju äärel naermas ja lõkerdamas – islamistlik, katoliiklik, õigeusklik ja protestantlik kultuuriruum olid segunenud üheks sõbralikuks muretuks maailmaks.

Matkasime mägede vahel tapvas kuumuses ja sel hetkel kui tundus, et nüüd vist saab küllalt, avanes org järvele ning tundsid, kuidas maailma suurim konditsioneer oma jahutava õhu sinu poole paiskab. Baikali vesi on 12-15 kraadi vahel, suplus seal koosneb sissehüppamisest, kiiretest tõmmetest ja väljajooksmisest. Aga 35 kraadise ilmaga on see nagu pehmem versioon jääaugus käimisest ning lõbustasime koos Othmaniga end sellega ligi tunni. Aafrika poiss teenis oma vapruse eest ka teistelt rannas olijatelt aplausi.

Ma ei ole kohanud nii avatud ja sõbralikku, oma usku armastavat ja teistega arvestavat, moodsat inimest, kui Othman. Ta seletas oma seisukohti abielu, naise rolli, saunas pükste äravõtmise jm kohta ning uuris, kuidas ma kiusatusega pikal reisil võitlen. Ja kõik see tundus igati loomuliku mõtetevahetusena kuigi tundsime teineteist vaid päeva. Vahepeal võttis ta oma iPhonest suuna kätte, asetas palvelina maha, tegi oma palved ja ühines taas meiega.

Olhoni randade lahutamatud kaaslased on lehmad ja hobused. Ega neile ka ei meeldi tapvas palevuses sisemaal piinelda vaid tulevad ikka jahutava järve äärde. Ja see kõik on nii loomulik – mõnikümmend erinevat rahvust, segamini koduloomadega rannas, spartalikes tingimustes ja eluga tohutult rahul. Ainult mina hiilin vahepeal eemale, et metsaserval suslikuid jahtida.

 

 

 

From → Venemaa

3 kommentaari
  1. mari ann permalink

    nii armas! nii positiivne! tundub, sul on tore! senistest aruannetest minu lemmik 🙂

  2. Sinu elamused on vapustavad, tundub, et Olhoni saar on üks maailma imedest, mis jäänud tähelepanuta, Baikalist ei maksa rääkidagi. Ma tahtsin lisada selle olulise sõnumi, et meie jalgratturid koju lasti, aga Sa juba tead. Ilmselt on ühendus muu maailmaga väljaspool Venemaad väga hea. Kas Sa seda tead ka, mida lühend sildi peal tähendab?
    tervitades imelisest Salatse külast
    ema-isa

  3. Väga tore lugu, jõudu ja jaksu sulle!
    Tervitused Shotimaalt,
    Kersti ja Tarmo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: