Liigu sisu juurde

Usk vedas alt

17. juuli 2011

“Kus Sa loll trügid, bljat! Nagu see ainus tee siin oleks.” kirus marsajuht mööda tikkuvad 4×4 omanikku. Teed suurlinnadest eemal on nagu

jõesängid – looklevad seal, kuhu autojuhid nad sõitnud on. Sellisel maastikul tekib endalgi kange isu kellegi teise 4×4-ga ringi kimada. Sõita vastutulevatest autodest keskelt läbi, möödumiseks kaks teed paremale tõmmata ja nautida muid Burjaatia autosõidu võlusid.

Kuid nendele radadel ei saa niisama lihtsalt…

Astusin Moskva aja järgi hommikul rongijaamast välja, sõitsin trammiga Irkutski keskturule ja küsisin marshutka-meestelt, et millal keegi Olhonile sõidab. “Ainult homme hommikul”, täna ei lähe enam midagi. Kell oli 13 päeval.

Kõndisin bussijaama, seisin saba ära ja soovisin piletit Olhonile – täna ei lähe enam midagi, homme hommikul kell 9 on kohti. Ja siis vedas usk alt. Tegin 10 eurose investeeringu ja ostsingi homseks pileti, mis tähendaks ööbimist Irkutskis, kus hosteleid vähe ja hotellid küsivad mõrvarhindu, linn ise on igav ning idüll Olhonil jääks lühikeseks.

Käisin bussijaama vastas marshutka-mehed ka läbi – ka nemad väitsid, et täna ei lähe enam vaid ainult homme. 5 minuti kaugusel asuv turismiinfo oli lõunal – lobisesime nende trepil ligi tund aega Hiinast koju naasva Itaalia paariga kuni lõpuks uks kiiksatas. Ka turismiinfost sain sama vastuse – ainult hommikuti lähevad marshutkad. Ja siis tuli hingamine tagasi, tehnika läks korda, lihased lõdvestusid ning turismipoiss Roma sai kiired korraldused. Helista Olhonile Nikitale, küsi tema käest. Saades sealt kella viiese marsa numbri, helista sinna, pane mulle koht kinni.

Nõrkushetk ületatud ja usk tagasi, et kui mingi asi mulle loogiline tundub (et pärastlõunal ka sõidetakse saarele), siis on see ka teostatav. Romale palju tervisi, ta on igati abivalmis kõneisik kui talle selged korraldused anda.

Kuigi räägitakse ka taksojuhtidest, kes on 5 tunniga Olhonile sõitnud, kestab tavaline ralli sinna 6 tundi. Sellest pool on mööda korralikku mägiteed, metsade ja aasade vahel. Teeääres mäletsavad ja söövad rohtu vabapidamisel lehmad ja hobused. Nii siin kui saarel on lehmad targad s.t lähevad ise õhtul koju ja hommikul värsket rohtu otsima. Üle maantee kõnnivad nad täpselt siis kui ise tahavad. Mis teeb 110-ga kimamise maanteel veidi põnevamaks. Normaalsed autojuhid (selge enamus) signaali lehmadele ei lase, burjaadid kindlasti mitte.

Teine pool teed koosnes aukudest ja loovteedest, praamist ja tee lõplikkust asendumisest ärasõidetud pinnasega.

From → Venemaa

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: