Liigu sisu juurde

Kirglikud suitsetavad prantsuse naised

26. juuli 2011

Mul oli võimalus reisida põgusalt koos prantsuse fotograafi Rozenn Leboucheriga. Tema viimase 11 aasta kirg on olnud traditsiooniliste festivalide jäädvustamine. See on tema elutöö projekt, kirg, iha ja kutsumus. Samamoodi nagu need sigaretid, mida ta ise kokku voldib ca tunniajase taktsagedusega.

Peas rätt, kaela ja käsi kaunistamas erinevad punutised ja puuehted, jalas kergelt rebenenud päevinäinud teksad ja kaasas kaks seljakotti, kumbi raskemad kui minu pagas. Ühes nimelt on tema fototehnika, mis üksi kaalub 15 kilo. Ühes Normandia linnas on tal 22 ruudune stuudio-korter, kus oma vähest maist vara hoida ning vahepeal peatuda. Talvel teenib ta raha rikkaid turiste suusakuurortis pildistades ning kui piisavalt kogutud, siis lendab sinna, kuhu süda kutsub festivale salvestama.

Praegu oli ta teel küla-naadamile Mongooliasse. Suur-naadam toimus Ulan-Batoris, kuid see talle huvi ei paku – piletiga üritus ikkagi. Tema tahab minna mõnda väikekülla või alevisse, kus kohaliku naadami traditsioon veel säilinud on. Eelmine kord naadami külastades seal vibulaskmises ei võisteldud, seega ta loodab väga, et seekord õnnestub ka seda näha. Teeb sellise nädalase kõrvalepõike oma Burjaatia ekspeditsioonilt, kus ta on see suvi kaheks kuuks burjaatide ja vanausuliste kombeid pildistama tulnud.

Selleks, et festivali mõista on vaja mõned päevad või nädal enne kohale minna, tajuda inimesi, sest enamustel kordadel ta keelest aru ei saa ning selle pealt kokku panna fotoreportaazh.

Kahjuks läksime äkitsi lahku, kuna leidsin ühe mulle sobiva tuuri ning pidin 10 minuti jooksul pakkima ja lahkuma. Seetõttu, kuigi ta oli lubanud mulle hommikul poseerida, jäi see pilt tegemata. Loodan, et tal läks hästi ja leiab tee ükskord ka Eestisse. Vaadake rozenn-leboucher.com festivalide alajaotusest tema senist tööd.

Elsa oli minu reisikaaslane kesk-Mongoolias kuni mind tõmbas hing mägedesse ratsutama ja teda autoga edasi Valge järve poole. Ta töötab sotsiaaltöötajana – aitab erivajadustega lastel õppida. Üks tema õpilastest on geenius, kes õpib tavakoolis, kuid tema geniaalne pea suudab rohkem toota kui süstematiseerida ning Elsa aitab tal siis praktiliste küsimuste jms hakkama saada. Lihtsalt saadab teda tundides ja nad õpivad koos.

Teine õpilane on 13-aastane poiss, kes veel pole lugemist-kirjutamist selgeks saanud kuid Elsa loodab, et koos temaga kooli lõpuks ikkagi saab. Oo, Prantsusmaa – sotsialistlik heaolu riik, kus suudetakse niimoodi inimesi toetada.

Mõni aeg tagasi võtsid nad oma boyfriendi ja tolle sõbraga vana koolibussi, ehitasid selle seest ümber elamiskõlblikuks ning elasid ja reisid bussis. Käisid Balkanil, Türgis ja ka kodumaal. Talvel töötas suusakuurortis kassiirina, ehk “piip-piip”, “tring”, “money please” nagu ta ise seletas. Ta inglise keel võimaldas rääkida 2-3 sõnaliste lihtlausetega, aga sellele vaatamata oli ta üks huvitavamaid vestluspartnereid.

Proovisin teda keele osas veidi aidata, sundides teda mängima minu poolt patenteeritud keeleõppe mängu (kasutasin seda Serbia keele omandamiseks ca 1 nädalaga, tulemuseks oli võime tänaval hakkama saada). Tahaksin arvata, et ühiselt veedetud 3 päeva lõpuks tundis ta end kindlamini inglise keeles suheldes.

Ei tea, kas ta oma logiraamatutesse – vana head nahkkaaned, kaks erivärvi pastakad ja kena loetav käekiri – minu kohta sissekande tegi, aga mina igatahes teen. Kuna ta kandis Marokost päris “kõrbepükse”, siis oli ta loomulikult parim valik ka Mongoolia liivadüünidel poseerima.

Kesk-Mongoolia steppide ja mägede vahel on arusaamatul põhjusel üks mini-kõrb, mis on ase-aineks neile, kes ei taha või saa mingil põhjusel ette võtta teekonda Gobi kõrve. Mini-Gobi, nii seda Mongol Els (Mongoli Liivadüün) kutsutakse.

Ta väitis, et talle meeldivad rohkem “poseerimata” pildid ja tegin siis tänutäheks paar salaklõpsu ka.

Kuna ta tõmbas kotist välja Jungle Speed mängu, siis vastasin kolli-kaartidega ning veetsime õhtu “monster-monster-monster” karjudes. Samamoodi jagasime põlgust meie giidi vastu, kes peatustes toonitas, et “teil on 10 minutit, siis lähme edasi”. Nagu Elsa selle väga õieti kokku võttis “I always travel alone. She tell 10 minutes. Then go-go. Me no like it”. Hea inimesena suutis ta siiski giidiga kenasti suhelda, erinevalt siinkirjutajast, kes pidi ennast kokku võtma, et mingit jama ei juhtuks.

Kui muidu oli ta vaba kui lind, keda vist ükski inimene ega riigikord suuda kinni hoida, siis üks mure tal siiski oli. Kust saada Marlboro sigarette? Kohalik toodang ei pidavat nii hea olema, kuigi on piisavalt kange. Loodan, et ka tal läheb hästi ja saab tegeleda inimeste aitamisega ning ei pea materjaalsetel põhjustel kontorikarjääri ette võtma. Leppisime kokku, et Prantsusmaal ja Itaalias on paras reisida siis kui oleme “old and grey”. Seniks aga kuni tervis kannatab tuleb Mongoolias jm ringi kolada.

Siinkohal tuleb mainida meie teist reisikaaslast – saksa pensionäri Giselle, kes kõik Mongoolia olematutel teedel sõidud kaasa tegi, raskemat kotti kandis kui mina kuid ratsutamisest siiski loobus 8h mägimatka kasuks kuna “pärast mõlema puusaliigese vahetamist ei olevat ratsutamine talle enam mugav”. Vat selline raju memm. Ka tema rääkis sama juttu, et küll ta jõuab vanemana linnaturismiga tegeleda.

From → Mongoolia

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: