Liigu sisu juurde

Ratsutamise ajatelg

26. juuli 2011

Esimene ratsutamiskogemus tuli kaameli seljas, kui perepoeg meid õhtul sleppi võttis ja läksime koos kitsi karjatama. Tundub, et see kitsede kokku ajamine väga keeruline ei ole, igatahes sabas loksudes ei suutnud ma seda kuidagi untsu ajada. Kaamelid on muideks väga mugavad, ainult see põlvili laskumine ja püstitõusmine on järsud.

Jõudsime geri tagasi loetud sekundid enne seda kui mägedest jõudis kohale äikesetorm. Poole tunni pärast olin fotoshokis, kui päikeseloojangu ajal oli taevas topeltvikerkaar. Lõunas liivadüünid, läänes mäed, põhjas stepp, idas kaamelid ja kariloomad. Jooksin abitult ringi suutmata motiivi välja valida. Teinekord on hea, kui riiulis on ainult Bio-Est, mitte 25 erinevat pesupulbrit.

Järgmisel päeval läksime juba Orhoni joa juures hobustega paaritunnisele sõidule. Loksutab, tõmbab põlved kangeks ja valusaks, kuid väga hullu ei ole. Arvestades seda, et järgmisel päeval ootab ees 7h ratsutamist, olen kindel, et suudan tulgu, mis tuleb sadulas püsida lõpuni.

Puhkusepausil hakkasid meie umbkeelsed teejuhid aega veetma maadeldes. Selle spordi läbides võtsid järgmisena ette käesurumise. Lõpuks kutsusid ka minu välja. Kui neile käe pihku surusin, tundus see nagu tellis – viimased 20 aastat on poisid kariloomi talitanud – nahk karm, veenid sitked. Käesurumises nad muidugi 10h päevas arvuti taga veetvale kontorirotile vastu ei saanud. Eks mul ole jõu-õla eelis või siis midagi muud.

Läänes peaksid Sa alla kirjutama paberile, et “olen teadlik, et lähen eluohtlikule retkele ja kui ma peaksin sealt elusana tagasi tulema, siis see on lihtsalt suur pluss” ja kõikvõimalik muu legal fineprint. Seda tunne kinnistus, kui jälgisin kahe austraalia ratsaplika ettevalmistusi – neil olid kaasas säärekäitsed, ratsakiivrid, kindad, ratsapüksid, veekindlad pealispüksid, paksud joped, selga kinnitavad joogikotid.

Mongoolias pannakse minusugune sisuliselt esimest korda hobuse selga, antakse terve minut aega juhtnööre ning minnakse mägedesse ratsutama. Eessõitja kapjade alt lendab kive, mulda ja muda kui hobused järsakust kivide ja puujuurte vahelt üles turnivad.  Ratas oleks siin kindlasti käekõrval, mäkketõusu tsikkel läheks üles. Jalgsi saaks ka kindlasti.

See, mis paistab 5 cm mullakihina osutub põlvini mudamülkaks. Ületame kärestikulisi jõgesid, kus jalased vette ulatuvad.  Ratsutamine on loomulik elu osa. Meid ootas ees tõus 1700m pealt 2300m peale ja hiljem tagasi. Laskumine on ju alati hullem – shanss, et libised on suurem ja samuti koormus (hobuste) põlvedele.

Kuna olime ajahädas, pidime 45 km sõidu mägijärvede juurde ära tegema ühe pärastlõunaga, mis minu ettevalmistuse juures viis mu lõpuks haavatud ja teadvuseta Clint Eastwoodi rolli, kes oma truu setuka seljas lähima külani tiksub. Ega mu ratsaentusiastidest kaaslaste olukord parem ei olnud.

Kõige õnnetum oli austerlane Daniella, kes samuti ilma eelneva kogemuseta. Meid eristas vaid see, et mul on attitude ja pärast seda kui hobune esimese viie minuti pärast proovis korra suvalises suunas ära traavida, tegime omavahelised suhted kiirelt selgeks. Daniella seevastu on hea inimene ja hobune vedas teda kõikidesse põõsastesse, kuhu heaks arvas. Samuti jäi suvalises kohas seisma ja keeldus edasi minemast enne kui hobusteajaja kohale kappas. Ainuüksi peremehe nägemisest piisas, et suksu spurdiks teistele järele, vaene ratsanik “aaa-aa-a-aa-aaa” sadulas karjudes.

Ratsamatka lõpupoole ajasime koos austraallastega ka stepis hobuseid galoppi ning kihutasime kui põhja-tuul üle väljada. Mingil hetkel traavis meid mööda itsitav hobuseajaja, kellel lisaks oma ratusle oli oheliku otsas ka meie kandamihobune. See tundus ebavõrdse võistlusena.

Mongolid väidavad, et nende hobused on raskemad sõita kui lääne omad, sest nad on pool-metsikud. Kust nad seda võtavad, ma ei oska öelda, sest Mongoolias on väga karm hobuste liikumise piirang – neid ei tohi riigist välja viia ega teisi tõuge sisse tuua. Seega ükski neist giididest pole tegelikult läänehobust näinud. Ma ei ole ka pädev võrdlema.

Sadulad on puust, naha ja polstriga kaetud ning väikse sangaga ees ja taga, kuhu rakmeid siduda või toetust hankida. Rakmed on nahast, mõned neist ka metall-ehistööga kaunistatud. Samuti võib leida kaunistusi sadulalt.

Kui nüüd 3 päeva hiljem läbi mõelda, siis jah – ühest kohast hõõrus naha maha, seega istuda on valus. Põlvedel pole häda midagi – jalused tuleb õigeks timmida. Daamid hädaldasid, et tuharalihased ja reied on läbi, aga ma küll ei oska midagi kurta. Samas, eks ma vist olen veidi rohkem liikuvama elustiiliga, isegi kui ratsalihaseid otseselt treeninud ei ole. Labakäed ja sõrmed said veidi vatti – hobuse lakk, nahk ja rakmed on kõik ikkagi tegelikult päris karmid materjalid ja siidinäpud pidid kohanema. Hirm kroonijuveelide pärast on samuti üleliigne. Kui õieti istud, peavad ka kõht ja selg ilusasti vastu.

Hobused on imeilusad – nahk läigib ja nad ei haise. See on vist tallides pidamise viga, et loomad räpaseks lähevad. Siin on nad vabapidamisel ja ainus hooldus, mis neile tehakse on suveks laka lõikamine (mullet) ja kui sabajõhvid peaksid sõlme minema, siis lõigatakse see välja. Hobuseraudu mongolid samuti ei tunnista. Ülejäänud hoolduse teevad loomad ise – püherdavad maas, seisavad vihmas, pladistavad jõgedes, naudivad mägede tuuli.

From → Mongoolia

One Comment
  1. Mirtel ja Lauren tervitavad kaelkirjakut ja printsess Janet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: