Liigu sisu juurde

Teekond Ulan-Batori tagasi

3. aug. 2011

Lahkusime oma reisigrupist, et sõita kohaliku transpordiga UB-i tagasi. Meie sõidukiks oli igati korralik Ssangyong marsa, millele oli hobuseraud ja mersu märk ette kleebitud. Meid teenindas kirsades, laigulistes pükstes, jahimehe vestis ja roosas pearätis jässakas mongol.
Mõned vabad kohad marsaa sõitsime linnast välja ja keerasime otsa ringi, tulime veidi maad tagasi, siis keerasime heinamaale, sõitsime läbi ühe kraavi ja jäime 10 minutiks ootama, et üks mees veel peale võtta.
Enne maanteele asumist sõitsime bensujaama, kus piletiraha koguti, et bensu osta. Meie eest pidi maksma võõrustaja Ulan Batoris, teiste käest saadi napilt niipalju kokku, et paak täis lasta.
Äriplaani geniaalsus selgus ülejärgmises peatuses ca 1h pärast kui ema kolme lapsega peale võeti. Hiljem lisandusid veel mõned reisijad ja lõpuks oli 10 koha peal kokku 17 inimest, üks tüdruk juhi kõrval tünnil istumas, teised istmetele ära mahutatud.
Inimeste pealekorjamise peatusted kestsid kõik ca 20 minutit, sest mõni reisija oli alati puudu ja isegi kui ta kohale jõudis, käis ta veel poes või kahes enne kui bussi astus. Lisaks neile tegime metsapeatusi, talunaiselt piimaostmise peatuse, kohalike sõpradega jutuajamise peatuseid ja korra pidas meid kinni politsei ning lasi edasi alles siis kui seitsmest autost koosnev ohutuledega sõitev maasturite rivi oli mööda kijutanud. Kokku veetsime oodates kaks ja pool tundi, millest pool tundi oli söögipaus. Teeäärses sööklas sõin kartulisalatit, ühe kukli ja õllekruusi täie teed, kuhu oli suhkru segamiseks pandud sisse supilusikas. Maksis kokku veidi alla 1 euro.
Istusin reisialgul ühe tigeda pilguga maapoisi kõrval, keda vaevas suur-munalisus vms tõbi, igatahes istus jalad pea-aegu spagaadis harkis. Oli teine oma parimad Jorma dressid selga pannud (mõni nädal ikkagi pesemata), viljakotist tehtud märss kõrval ja silmis tuluke, mis oli valmis kõigile pasunasse sõitma, kes julgevad väita, et ta ei suuda kogu pealinna ära osta.
Veidi sõidetud tegi ta oma märsi lahti ja jagas kõigile kaasreisijatele kolm jakivõist tehtud käkki. Selleks, et või säiliks on teda vaja teadmata kombel kuivatada ja töödelda. Igatahes olid need väga kuivad ning domineerisid jaki lõhn ja maitse. Mõned karvad olid ka töötluse käigus sisse jäänud. Aga ikkagi, väga südamlik temast. Hiljem võttis ta ühe kaasreisijate lastest kuueks tunniks oma sülle istuma, seega esimene tige mulje temast oli petlik.
Ja niimoodi me sardiinidena mikrobussis pealinna poole loksusime, kord maanteel, siis jälle heinamaal. Makist üürgas Modern Talkingu radio-mix. "Ladies and gentelmen, you are listening to 89.7 FM – the funkiest radiostation in town!". Kõlasid "Geranimos Cadillac", "Cherie-cherie lady", "Youra my heart, youre my soul" jm megahitid. Priceless. Ainult Mongoolias.
Buss ise ei tohi kesklinna sõita, vaid peab jätma inimesed äärelinna bussijaama, kust siis linnasõidukitega edasi minnakse. Kõige hämmastavam kogu selle puuduvate teeolud, pideva ootamise ja linna sissesõidul ummikute juures oli see, et jõudsime nagu lubatud 8h kohale. Ainult meile vastu sõitnud võõrustaja oli veel pool tundi liikluses kinni.

From → Mongoolia

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: