Liigu sisu juurde

Hui

9. aug. 2011

Religioon on üks ütlemata tore asi. Oleme oma ekslemisega jõudnud Linxia linna, kus domineerib huide kogukond. Huid on moslemid. Inimestel on kohe teine olek, kui neil on lisaks Mao õpetustele kodunt ka kultuuri kaasa antud. Enamus religioone on ju oma baas-väärtustes samad – olla hea inimene.

Loomulikult nad kõik vaatavad linna sattunud kahvanäost kaelkirjakut suure huviga. Aga viisaka huviga. Nad mõistavad, et rändur ei oska hiina keelt ja vestlevad kehakeeles. Kui veerid neile midagi kokku (paljud ei oska ladina tähti ja/või ei suuda nende põhjal oma silpe moodustada), siis proovitakse aru saada, küsitakse üle ja võetakse see aeg, et inimest aidata.

Apteegitüdrukud said mõne minutiga aru, et soovin minna konkreetsesse kvartalisse sööma ning jooksid poest veel välja, veendumaks, et ka taksojuht mind õieti mõistis. Tahe sust aru saada kui keel seda ei võimalda on nii oluline märk.

Tianshuis ja Lanzhous proovisid mõned pool-abivalmis kohalikud mõned hieroglüüfid kirjutada kui me nende juttu ei mõistnud. Kui nüüd Euroopast vaadata, siis tundub ju elu loll mõte – tähemärke ei mõista me ju ammugi. Eks nemad vaatasid jälle oma mättast. Hiinas on dialekte mitmeid ja vaid kirjakeel on ühtustatud, mida kõik ühtemoodi mõistavad.

Linxiasse tulime peamiselt moslemi kogukonna pärast, aga võtsin varahommikul ette retke ka mäeotsa pagoodi juurde. Sinna jõudmiseks tuleb minna läbi mäenõlva seitsemele tasandile rajatud taoismi templitest. Kuna see kultuuriobjekt ei ole riiklikku kuuma nimekirja kantud, siis sissepääs on mõrvarliku 20 euro asemel 25 senti.

Templirahvas askeldas oma hommikusi tegevusi – pühkis hoove, kastsid lilli, korjasid maisi, süütasid pühasid tulesid, mis ümbruse oma aroomiga täitsid. Sik-sakitades väravate, treppide, templite ja mäe vahel jõuad lõpuks üles, kust saab imetleda vaadet linnale ja pagoodi.

Need vaated jäävad minu jaoks vist Hiinat tähendama. Looduskaunis koht, kahe mäeaheliku vahel jõe kaldal on täis ehitatud jõledusi ning õhk on reostusest nii paks, et ka hommikuses karguses ei seleta silm lähedal asuvaid maju. Hall. Hall on see Hiina.

Ma väga loodan, et meil jätkub Eestis mõistust hoida elukeskkonda. Iga kaevandus, tööstus, tehas tuleb väga hoolikalt läbi mõelda ning karmile kontrollile allutada. Loodan siin Kaja ja Marguse peale, et roheline ilmavaade erakondade tegudes kindla koha leiab :-).

Üleval mäeotsas oli üks ilmatuma sümpaatne park. Keegi oli selle kunagi rajanud – ääristatud teekesed, sillad, paviljonid, rinnatised, lehtlad, istutatud puud ja põõsad, basseinid, purskkaevud ja valge hobuse skulptuur. Ristisingi selle Valgehobusemäeks.

Kas keegi oli seda parki ka pärast rajamist hooldanud, on raske öelda. Teeradasid katsid mullused lehed, võrsed kasvasid põlvini. Rinnatised olid siin-seal mõnekümne meetri osas kokku langenud. Ühest paviljonist oli tõenäoliselt algselt olnud suurepärane vaade pagoodile kuid aastate jooksul on puud kasvanud ja nüüd pidin pildi saamiseks turnahvi mängima kuid viimased all orus kasvavate puude oksad jäid ikka veel ette.

From → Hiina

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: