Liigu sisu juurde

“Aitäh Allah maitsva toidu eest, mida Sa igapäev annad. Suur suur aitäh.”

19. aug. 2011

Nii ütles Tahir kui olime toidu lõpetanud. Küllap ka minu eest, sest ma ju ei oska ja ei tea, kuidas siin käituda tuleb. Ta oli väga õnnelik, et turist tegi ettepaneku vahepeal midagi süüa, sest kõht oli kangesti tühi ning palusin viia tema lemmikkohta, kus kõige paremaid nuudleid saab. Saimegi – 1.3 eurot portsjon, rohelise kraami, pipra ja lambalihaga deepfried noodles.

“Kashgaris tungisid 18 uiguuri politseijaoskonda ja tapsid 4 politseinikku ning ühes teises linnas lõhkusid nad valitsusasutuse peal olevad punatähed ära” jätkus meie lõunavestlus. Ega asjad uiguuride ja hiinlaste vahel korras ei ole. Oleks ka ime kui oleks.

Ühed on ennast teistest paremaks pidavad anastajad ja teised oma kultuuri ja kombeid armastavad inimesed, kelle elulaadi nende maal valitsus proovib kõigi vahenditega ära rikkuda.

Aastasadu on kohalikud võtnud vett ühes järvest, mis asub mägedes. Eelmine aasta valitsus keelas ära ja suunas selle vee uue lasnamäe tüüpi elurajooni rajamiseks. Kohalikud vaadaku ise, kuidas endale uued pumbad rajada ja vett hankida. Ja siin, 40-kraadiste suvedega kuivas kliimas ei ole vee saamine naljaasi.

Kaheksa aastat tagasi ehitas valitsus ühe mägiküla elanikele kiirtee äärde punastest tellistest osmikud ja käskis sinna kolida. Neis isoleerimata tellismajades keset põldu oli suvel nii palav, et inimesed pidid tagasi mägedesse põgenema. Need tellisonnid ja ümbrus teeääres näevad masendavad välja. Meie pooleli jäänud küproklinnad põllupeal on lausa väärtvara selle kõrval.

Mõned lootusetus olukorras uiguurid on leidnud lahenduse separatistlikus vägivallas, mis kuhugi ei vii. Ainult annab võimaluse keskaparaadil täiendavaid repressioone välja mõelda ja uiguure terroristideks nimetada. Kui sõda, siis täielik ja kõigi vahenditega. Selline nokitsemine suurendab ainult kogu rahva piinasid. Teel Turpanist Urumqisse panid maantee-politseinikud kõik uiguurid kijra, kes liikuda julgesid. Mul vaadati niisama passi. Teeääres asendusid politseinikud mingi hetkel kiivrite ja turvistega sõjaväelastega. Ka Urumqis oli tänavatel palju jõustruktuuride esindajaid, kes suurte kampadena ringi liikusid või uusi korraldusi ootasid.

Teekond ise on päris huvitav, kuna seal asuvad üks 40.5 ja üks 30 MW tuulepark (maakeeli kokkulugematu arv tuulikuid – väidetavalt aasia suurim tuulefarm) ja bussiaknast paistavad ka soolajärved.

Uiguur Tahir, kes mind ringi sõidutas Turpani ümbruses oli üks heasüdamlik ja aus taksojuht (oxymoron, ma tean). Elab koos vanaema, ema, isa, kahe venna, poja ja teist last ootava naisega. Uuris ka minult mitu venda mul on  ja kui teada sai, et ühtegi, ütles “oooo”. Kaks õde ühe venna mõõtu ikkagi vist välja ei anna. Üldse mitte halvustavalt või pealesuruvalt, aga nad hindavad poisslapsi rohkem, kuigi vanaema ja ema pidid seekord tütart tahtma.

Autonoomse oblasti hiinlased peavad koolis õppima iga nädal 3 tundi uiguuri keelt (türgi keelkond). Ega nad eriti ei pidanud sellest aru saama, araabiatähestiku kasutamine ei aita muidugi kaasa. Uiguurid õpivad muidugi riigikeelt, sildid on kakskeelsed. Uiguurikeelne kirjandus pidi olema väga hea, ilusad lood ja toredad raamatud. Omakeelseid filme vahel harva tehakse, aga ei ole väga huvitavad.

Tahir oli tubli – viis mind vaatama irrigatsioonisüsteemi seal, kus ta päriselt töötab (tasuta külastus), mitte muuseumisse, kus on küll veidi läikivam, aga see-eest maksab selle vaatamine 5 euri. Karez saab alguse mägedes, kus vett on. Sealt on kaevatud/uuristatud maa-alune tunnel (mõnikümmend kilomeetrit pikk) põldude ja asulateni, kus seda ammutatakse. Joonistused sellest, kuidas esivanemad kirkadega maa-all neid trasse kaevasid olid austust loovad.

Tegime peatuse rosina kuivati juures, kus ta seletas selle protsessi lahti ning nosisime peremehe loal ka värskeid rosinaid.

Kõigepealt on vaja mudatelliseid – võtad veidi maapinda, segad vett juurde ja paned vormi 3-4 päevaks tahenema. Siis põletad ahjus ära ja ongi tellis valmis. Nendest tellistest laod sõrestikmaja, kuhu sisse tõmbad palju-palju traate või pingul nööre, mille külge pannakse terved kobarad. Need marjad, mis põrandale kukuvad korjatakse kokku ja viiakse õue – neist saavad päikesekuivatatud rosinad. Need, mis kobaraküljes püsivad, neist saavad tuulekuivatatud rosinad.

Uiguuridele maitsevad päikese omad rohkem ja hiinlastele tuule omad. Viimased on ka kordades kallimad. Marjad muideks on uskumatult magusad. Päikest on siin tohutult. Peaaegu, et kõrb ju tegelikult.

Viinamarjad ja rosinad pole nende ainus saak. Puuvill, arbuusid, tomatid jm köögiviljad kasvavad samuti hästi. Nende hoiustamiseks on rajatud maapealsed hoidlad – neljast küljest maapind, üks külg ja katus on traatidele tõmmatud katted. Sellistes rajatistes pidi kogu kraam talve (-15 kuni -20 ilma lumeta) kenasti üle elama.

From → Hiina

One Comment
  1. Tiina Saar permalink

    Nii inspireeriv lugemine!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: