Liigu sisu juurde

Austus Almaty vastu

19. aug. 2011

Üürisin endale Almatas korteri ja olen siin nüüd veidi aega asju ajanud ja ringi vaadanud. Need, kes pole Kasahstanis käinud ja kelle ettekujutus sarnaneb Borati filmis nähtule, siis teadke, et Borati laadsed inimesed elavad Hiinas tegelikult. Nagu üks kaasreisija tabavalt ütles – Borat ja Kasahstan on sama sarnased nagu jääkirves ja tomat.

Ah, tomat. Need, kes teist on Sitsiilias elanud, teavad, mis maitsega tomat tegelikult on. Kahjuks isegi Balkanil pole päris see. Ja ärge palun tõstke näppu püsti ja öelge “Aga need kaks nädalat augustis, kus Eesti tomatit saab …”. Päris tomatiga on nii, et kui nuga on pool sentimeetrit sisse suratud siis kööki tõidab tomati lõhn. Teed endale mõned viilud, raputad soola, pipart ja soovi korral hapukoort peale ning eine on valmis.

Ma ei olegi sisuliselt siin sööma jõudnud, ilm on palav ja toitun tomatist, kurgist, õuntest,  arbuusist ja ühest Kesk-Aasia saiatootest, mille nime ma ei tea. Kõige väiksem arbuus, mis Almatys müügil leidsin oli 7.5 kilo. Võtsin siis tolle.

Aga tahtsin tegelikult kirjutada austusest. Esiteks on siin liikluskultuur, mis sarnaneb kõige enam Helsinkile. Korrapärane, jalakäijaid ja kaasliiklejaid austav ning meeldivalt kiire ka tipptunnil. Tipptunnil pannakse muideks mõned pöörded ja keerded peatänavatel kinni roadblockidega. Nii tagatakse, et peamistes suundades (keskelt magalasse) on liiklus kiire ja saab linna kiirelt puhtaks.

Teiseks on see linn elamiseks. Võimalik, et siin on kuskil ka mingi vaatamisväärsus, aga ma väga pole otsinud. Lihtsalt kõnnin mööda linna ringi. Linn on roheline – kõik tänavad on puudega ehitud, üle paari kvartali on taas mõni suurem park, purskkaevud neis kõigis, mägedest voolavatele jõgedele on ehitatud ilusad kaskaadid.

Ja seda ilu jagub kõikjale ja kõigile. Ma ei ole veel sattunud linnaossa, mis oleks käest ära, räpane või suisa kole. Näiteks Presidendi Park on rajatud linna lõunaossa, peaaegu linna piirile. Vabaduse väljak on kesklinna põhjaosas; suurim, Gorki, park asub idas. Kesklinnas endas on iga teatri, ülikooli, haigla või muu avaliku hoone ümbrusse rajatud ka mingit silmailu. Uued läikivad kõrghooned paiknevad nii kesklinnas kui ka mäejalamil kulgeva ühe peamagistraali ääres.

Ja kui urbanistlikest vaadetest küllalt, saab suunat pilgu mägedele, kus asub talispordikeskus – nii mäesuusarajad, uisustaadion, suusahüppemäed kui muu. Siin peeti Aasia talispordi spartakiaad “Asiada”.

Ja need mäed muidugi on see suur algustäht Austuse juures. Kõige lähemal linnale asub Kok Tobe. Silma hakkab ta sellega, et seal on teletorn. Aga mõnusaks teevad ta mitmed vaateplatvormid, kust käisin loojuvat linna vaatamas. Kuidas oranz päike kukub linna taha horisonti ning linnas hakkavad süttima tuled. Sealsed restoranid on rajatud mäe nõlvale ning laudade taga, kott-toolides, punutud toolides ja seltskonna paviljonides on võimalik, kas siis tähistaeva või seatud kangaste ja lehtla varjus sashlõkki süües kõike seda jälgida.

Ligi tunnise liinisõidukitega mineku kaugusel on Suur Almata järv. Või siis täpselt looduskaitse ala, kus see järv asub. Ja need on siis juba päris mäed. Üles jõudes kadus päike pilvetaha ning jahe mägedetuul sundis suusasärgi peale tõmbama. Istusin seal päikese käes soojaks köetud kivil, nosisin moonisaia ja õunamahla ning nautisin vaadet. Türkiis-sinine järv, kolm kärestikulist jõge järve toitmas, kuuskede asendumine madala aluspinnasega mägede külgedel kuni kõige lõpus troonimas igilumine mäetipp siinsamas käe ulatuses. Vaid kilomeetrike tõusu ehk veel.

Praegu siin teile lugu kirjutades on näpud vist ainsad kehaosad, mis järve ümber matkamisest täiesti läbi ei ole. Mööda järske nukke turnimine, poolemeetrises jääkülmas vees sumpamine ja mõnekümne meetri kõrgusel turnimine toeks vaid puujuurikas oli kõik päris ok. Aga 3h mäest alla laskuda teeb jalgadest keedetud makaronid, taldadest õhetavad plaadid, millel võiks mune praadida ja seljakott on teinud oma töö selja ja kõhulihastega. Seesama päike, mis all-linnas Su oimetuks kütab, teeb siin Su kaelast keedetud vähi, sõltumata peale kantud bloki kogusest.

Selle loo pealkiri sündis tagasiteel bussipeatuses, kus juhtus see, mis viimati juhtus aastal 1989 Koljaku metsas. Ma kaotsin orientatsiooni. Kas oli see siis mägede teene või vaimustus Almatast tervikuna, aga valisin tagasi tulles ringteelt vale mahasõidu ja istusin 15 minutit vales bussipeatuses.  Väga isiklikul raskesti seletataval tasandil jäädvustus seal mu austus Almaty vastu.

From → Kasahstan

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: