Liigu sisu juurde

Püha lõunasöömaaeg

25. apr. 2012

Kiievi eeslinnades on kombeks rajada ümber majade või maja-komplekside kõrge tara või müür. Seetõttu on kahjuks ka külast keerulisem ülevaadet saada – pead piirduma üksikute vaadetega värava august ning üle müüri paistvate katustega.

Ühe sellise müüri tagant leidsin ka Pljutõ küla surnuaia, mille kolm seika mu mällu süüvisid. Esiteks oli pea poolte hauakivide peal perekonnanimi Pljutõ. Nagu mõne aja pärast selgus, oli mõni generatsioon tagasi selle küla parim kepivend suutnud seitse poega teha, kes kõik omakorda sigisid ning tulemuseks on , et pool küla on külanimelisi tegelasi täis.

Teiseks ehmatas mind autost fotokat tooma minnes tantsima üks meetripikkune must kuldse peaga sisisev uss.

Kolmandaks käis surnuaial prassimine. Surnuaiale on rajatud püsivad lauad ja pingid, millest võis järeldada, et komme surnuaial söömas käia on levinud. Hetkel istusidki viis inimest laua taga ja lasid toidul hea maitsta. Kell oli 12 päeval. Need, kes mu jutte on jälginud, võivad juba eeldada, mis edasi juhtus.

Mолодой человек, вы не покушайте с нами?“

Laual olid kalavõileivad tomati ja sibulaga; värskelt marineeritud tomatid; kana-pannkoogid; hapukurk; seanaha sisse hautatud mitme liha segu; muna ja rohelise sibula salat; keedetud munad; kala õlis; kala taignas; nelja liigi singi ja vorsti lõigud; leib; keeks; Borjomi; brändi ja kindlasti mõned küpsetised, mis mul tänaseks juba meelest on läinud. See muna-sibula salat ei lähe küll kunagi meelest – hämmastav kui häid roogasid on võimalik väga lihtsatest toorainetest teha.

„Вы за рулем? Дай ему компот пожалуйста.“

Kompot on siis tegelikult morss ja antud juhul  sobis mulle toostide vastuvõtmiseks ja ütlemiseks küll, samas kui ülejäänud seltskond brändit jõi.

„Teil pribaltikas on alati olnud parem elu kui meil – isegi liidu aegadel elati seal paremini kui meil. Aga noh, kui tagasi lähete, siis rääkige, et küll saame meie siin ka hakkama ning kuidas teid koheldi.“

„Давайте выпьем за женщин!“

„Anna, kus teile meeldiks rohkem elada, siin maal või linnas?“

„Ausalt? Noh vaadake, ta on juba kaheksakümmend ja ma ei saa teda üksinda siia jätta. Aga noh, pole siin külas ka elul midagi viga. Saame hakkama.“

„Дайте вашу ложку!“

Iga ports, mis ta tõstsin oli väike ning usinad perenaised võtsid mult lusika pidevalt tagasi, et korralik laadung taldrikule tõsta. See, et ma pärast rooli taga magama jään, on sellise sööma-aja puhul garanteeritud. Vanaemade lemmik on ikka tore olla.

„Palju teil aastaid on?“

„30?“

„Mis Sa nüüd, Irina, ta on palju noorem – 25“

„Ehk 27?“

„Vanust ja viina ma jagan – ta on 35“ ütles kopraonu naeratusega härra minu vasakul käel.

Царство Небесное!

Oli olnud hingedepäev, aga kuna nad ei saanud tol päeval tulla, siis istusid täna maha ning meenutasid neid, keda enam meie seas ei ole.

„Palju teil keskmiselt pensioni makstakse?“ Sellistel hetkedel on hea mäletada, et ema saab vist 300 eurot pensioni. See, et inimesel on toimiv arhitektuuribüroo on üleliigne detail ja ajaks vestluspartnerid segadusse.

„See pole ju üldse halb!“ Arvestades nende doteeritud elamist (doteeritud gaas), siis võib-olla tõesti pole see summa Ukraina kontekstis üldsegi halb.

Pärast pooleteist-tunnist sööma-aega tänasin viisakalt, kiitsin kokka, kuna eriti rännakul olles tunned kodusest köögist kõige enam puudust. Palju Sa ikka jõuad neid biifsteike värske salatiga nahka pista. Teepeal pisteti veel pihku mõned kompvekid, lehvitasime ja asusin teele. Mõne aja pärast tõusis maanteel tohutu tuul ja torm, loodan, et mu söömakaaslased olid selleks ajaks oma eine jõudnud lõpetada.

From → Ukraina

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: