Liigu sisu juurde

Tik-tak duur

25. apr. 2012

Kas te mäletate seda Eestit, kui kõik sõitsid maanteel lubatud sõidukiirusest kuni 20 km/h kiiremini? Kus maanteeäärte ja parkide korrastamiseks ei olnud vaja kodanikualgatust vaid piisas ametliku laupäevaku väljakuulutamisest? Kus õlu maksis pool eurot? Kas te tahaksite, et läbi Tallinna kulgeks 24h valgustatud kergliiklustee? Aga, et turul oleks võimalik osta halal-liha? Et nii katolikud kui õigeusklikud jõulupühad oleksid puhkepäevad?

Rattasõit Minskis algas ooperiteatri vastast. Ilm suurepärane, esimene lühikeste varukate ja säärte sõit; trass kohaliku rajameistri poolt läbi testitud. Ülejäänud linn ei olnud spordilainele häälestatud – 21.aprilli toimus üleriigiline laupäevak. Pintseldati hoovides pinke, riisuti muruplatsid puhtaks, parandati mänguväljakuid, võõbati üle aiad, kohendati bussipeatuseid. Tehti ära! Samas, keegi peab olümpialt kulda ka tooma, seega asusime ikkagi rattaselge,  selmet et kittel selga ajada ja pintsel käes brigaadidele appi tõtata. Ega meil väga piinlik ei olnud ka – neid laupäevakust osavõtjaid oli tõenäoliselt mõni protsent elanikest; teised hoidsid end kodudes peidus (vähemalt linnapeal niisama jalutajaid oli vähe näha), et mitte laupäevakul osaleda, samas ka et mitte kellelegi ette jääda.

Korrastatus ei piirdu pealinnaga vaid ka mööda maanteed sõites on teeäärsed puhtad, mahavisatud rämpsu on näha harva ning bussipeatustesse on maalitud kaunid loosungid ja pildid valgevene rahva töövõitudest ja nende viljakandvast maast.

Mööda Minskit läbi jõe kaldal lookleb sellega kaasa kergliiklustee – hea sile ja puhas asfalt, mida mööda rullide, ratta vms liikuda. Läbi parkide ja mänguväljakute, eemal kerkimas uusrajatised kuni lõpuks jõuab linnas väljaviiva maanteeni. Selleks, et maastikusõiduks nimetada, tuleb sõita edasi. Linna ääres on mitmed ranna-alad, kus täna kohalikud pikniku peavad, liha grillivad, kala püüavad ja jalutavad; samuti on seal süsta-slaalomi kanjon ning metsa-alla põigates võimalik testida enda ja ratta maastikuläbimise võimet. Läbi oksarisu, tihedate põõsaste, mudaste roomikujälgede ja üles küntud uudismaa ning vahepeal premeerida end sõiduga presidendi residentsi juurde ja “Minski mere” kaldal asuvatest puhkekeskustest mööda.

Kui seda 50 km silmas pidada, siis on Minsk täitsa tore koht; samuti on tore õhtul linnas jalutada – tänavad ja hooned on kenasti valgustatud, tänavad korras ja puhtad ning vähemalt kesklinna jätab turvalise mulje. Ei saa öelda, et linn nüüd eriti ilus oleks – meenutab tegelikult Belgradi – kesklinna osas on selline enam-vähem, samas ei midagi erilist ja ülejäänud linn pigem lasnamäelik. Samas siin ka sarnasused lõppevad.

Kui Belgrad on metropol, kus elu keeb, podiseb ja säriseb; siis Minsk on vaoshoitud ja rõhutud. Ise-enesest on esmapilk slaavilik – naised on naised ja mehed on mehed, pargipingid sobivad teineteise hoidmiseks, mööda väljakuid patseeritakse käsikäes, proovitakse vahepeal üksteist ära süüa, kingitakse lilli ja käiakse viisakalt riides. Aga sellist muretut elujaatamist ei taju, ei tunneta. Kuskil on äng, kuskil on silm, mis näeb kõike.

Ma ei usu, et Valgevenes leiutati halb teenindus; aga nad on selle täiuslikkuseni viinud. Müüja igast liigutusest, sõnast ja näoilmest kumab ülim põlgus ja viha iga kliendi ning kogu oma kauba vastu. Samas turu väikekaupmehed isegi kutsuvad kaupa ostma, enne kui nad oma kilekindasse köhivad ja siis sellega hallikat hakkliha kliendile tõstavad.

Samas viin on ikka viina maitsega, õlu ka täitsa joodav ning mõnepäevaseks peatuseks, eriti kui on võimalik ööbida Eesti Vabariigi territooriumil Minskis ning läbida kohaliku diplomaatilise korpuse Balkani-kommuuniga jäävad soojad mälestused ning ei lase tujul langeda mõne-tunnistel piiriformaalustel ning kõigest sellest muust inimsuse vastasest, mis ühe diktatuuriga kaasa käib.

Ma pole veel jõudnud kõiki endise liiduvabariike külastada aga senistest on Valgevene ainus, kes ei ole endale loonud uut identiteeti vaid rahuldus sellega, mis nõukogude liidust päriti. Kesk-aasia stanides näiteks ehitati üles uus folkloor, peaaegu usund, tuginedes sealsete ainuvalitsejatel vägitegudele kuid Valgevene toetub II maailmasõja võitudest välja kasvanud identiteedile. Mitte, et saa kuidagi paha oleks. Lihtsalt üllatav.

Rezhiimide suurim miinus on see äng, mis inimestele peale surutakse. Majanduslikke suurtegusid on võimalik teha (vähemalt kui oled Hiina vaid mõni naftarikas riik), sportlikud saavutused pole samuti kaugel, kauneid kunstegi on oma nurga alt võimalik viljeleda. Aga kuigi seda ängi ei ole võimalik pildistada, siis Sa tunned seda ikkagi. Nii pimedas toas kui särava päikese all. Minskis ja Valgevenes on inimesed kammitsais ning teadmatuses, kas nad üldse suudavad kapata.

From → Valgevene

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: