Liigu sisu juurde

Transiidilinn Odessa

29. apr. 2012

Kui 18. sajandi lõpus Katariina Suure käsul Odessale alus pandi (nagu ikka, vanade asulate kohale, antud juhul siis türgi ja moldaavia hõimude asulate kohale), siis sai tast tsaaririigi ainus lõunapoolne sadam, mis suurt vabadust nautides meelitas ligi lõbusast elust rõõmu tundvaid meremehi, salakaubavedajaid ja kõiki teisi, kellele paindlikud reeglid meeldivad. Täna, 300 aastat hiljem, pole midagi muutunud.

Odessa kõige kuulsamad vaatamisväärsused on Deribasovska tänav ja Potjmokini trepid. Kindra Jose de Ribas oli Katariina teenistuses olev hispaanlasest sõjapealik, kelle nime kohalikud Deribas’eks tegid. Täna on temanimeline tänav osaliselt vaid jalakäijatele – seal ootavad teid kõrtsid, restoranid, kohvikud, pubid, klubid ja kõik muu keha nuumamiseks mõeldu. Tänava laiendatud osas on jalgpalliväljaku suurune park, kus on skulptuurid kohalike suleseppade Ilf-Petrovi mälestuseks. Loomulikult „12 tooli“ motiividel.

Ka Google-maps paigutab markeri Deribasovska ja Sadovaya risti kui Odessat otsid. Täpselt sinna ma ka korteri võtsin. Kui mööda hommikust Deribasovskat või kõrvaltänavat Gretseskat alla veereda, jõuad Suure Pargini. Mere äärde jõudes tuli mulle meelde jutt nõukogude tüdrukust, kes vanematele teatas, et ta last ootab. Vanemate kurjustamise peale sõnas piiga „Ärge muretsege, isa on kuulus – talle on isegi ausammas rajatud“.

„?!?! Kes siis isa on?“.

„Tundmatu sõdur.“

Odessas on ausammas tundmatule meremehele; ma olen veendunud, ta nad on Odessas rohkem äiasid ja ämmasid õnnelikuks teinud kui sõdurid. Ausamba kujundasid vist needsamad tüdrukud selle järgi, mis neil tundmatust meremehest meelde jäi.

Pargi edela-otsas algab mööda kalda-äärt kulgeb Terviserada. Asfalt on sile, tõusud-langused ka rulluisutajatele sobivad; tee lai ning mere pealt tulev värske õhk teeb kopsudele rõõmu. Kahjuks on rada vaid 10 km edasi-tagasi, aga noh mõned otsad võib ju sõita, kui suur sportimise isu peal. Terviseraja teine otsa viib Arkaadiani, mis on ranna-äärse ööelu keskus – kohalikud armastavad seda väikeseks Ibizaks kutsuda. Praegu käib ettevalmistus hooajaks – kogu kitsh on vaja installeerida, et siis mõne kuuga kogu aasta kasum teenida.

Jalutasime mööda õhtuse Odessa tänavaid ajaloohuvilise Sashaga, kes avas mu meeli Odessa kohta ning muuhulgas huvitus, kas tal on õigus, et venelased ei ole Eestis eriti populaarsed. Mis ma oskasin vastata – niikaua kui me II maailmasõda ei aruta, saame me päris hästi omavahel hakkama. Ei saa ju mitte-eestlastele ette heita, et nad Eesti – Vene jalka ajal Venemaale kaasa elavad. „Kahjuks ma olen ajaloohuviline ning tean, millest Sa räägid. Puna-armee ja nõukogude liidrite tegusid on raske näha positiivses valguses kuigi paljud seda proovivad teha.“

Odessa ise sai tunda marssal Zukovi juhtumis-stilli, kes siia saadeti 1940 aastal korda looma, kuna linn sõja-olukorras ennast kõige paremini ülal ei pidanud. Paar nädalat pärast ametissenimetamist saatis ta pool miljonit meest üle Rumeenia piiri ning mõnekuise sõjategevuse tulemusena vallutas Besaraabia ja Põhja-Bukovina, mille baasil loodi ca 800 tuhande elaniku ja vaid veidi Eestist suurem Moldaavia NSV. Sinna ma edasi liigungi.

From → Ukraina

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: