Liigu sisu juurde

Õitsev mets

6. mai 2012

Batumi on tükk sub-troopikat Georgias. Ma ei oska seda kliima eripära seletada, aga igatahes kasvatatakse  siin apelsine jms, mida ülejäänud riigis võimalik teha pole. Linn ise on tõusiklik kuurort, millest kõik vahutavad. Rannapromenaad on neil korras ja paar lähemat paralleelset tänavat veel ning töö jätkub. Mõned moodsad lukshotellid art noveu vanalinna ääres.

Ilmselgelt tahetakse teda müüa kui luks-kuurorti. Nõus, teete tänavad korda, fassaadid ka ja töötab küll. Kiirelt ja korraga renoveeritud vanalinna jätab küll võltsi mulje, aga igatahes näeb kena ja puhas välja. Aga sellist mõnusa hõnguga puhkekohta siit ei tule. Käisin hommikusel rattatiirul, mis küll jäi piinlikult hiliseks seekord.

Rannapromenaadil on kõigepealt kivine rand, seejärel rattarada, siis pildil näha olev trotuaar ning siis veel sada meetrit parki, kus erinevad rajad, purskkaevud, taimed jne. Ja mingi kohalik debiilik on välja mõelnud, et rattaga ei tohi pargis sõita. Ja mendid täiesti tõsimeeli pidasid mu kinni ja suunasid rattarajale.

Ja sellel teel siis keelasid mendid mul sõita jalgrattaga.

Kui oleks hooaeg ja see kõnnitee oleks puupüsti rahvast täis – mingi iva seal ju võiks olla. Vähem kokkupõrkeid ja sehkendamist. Samas kui on hooaeg, siis võib kindel olla, et see rattarada on ikkagi inimesi täis kuna see on viimane tee, mis paralleelselt rannaribaga jookseb.

Oi, mind ajavad närvi idiootsed reeglid ja idioodid, kes neid reegleid jõustavad. Poleks lõunamaalastest seda uskunud, nad tavaliselt teevad sellist jama siis kui tahavad raha saada või on vaja töökohti alles hoida. Aga praegu nagu tõelised eesti mehed, isamaa nimel, suunasime ohtliku ratturi pargist rattarajale. Uskumatud tainad.

Ja neid tainaid oli Batumi täis – ma pakuks, et igal tänavaotsal oli kas politseinik või paar ning lisaks ringi kõndivad patrullid. Nö tursimialal tükki 200-300. Miks? Ma kindel ei ole, aga kui mu mälu mind ei peta, siis kas siin mitte ei olnud neil mingi terrorijama? Või oli see Sukhumi?

Igatahes on siin praegu käimas etno-festival ja üle ilma on lapsed kohale sõitnud, et laulda ja tantsida. Midagi tantsu- ja laulupeo sarnast, aga rahvusvaheline. Ja kui mingi jama peaks lastega juhtuma, siis seda ei elaks Georgia poliitiliselt üle. Seega ma arvan, et selle festivali pärast on niipalju kordnike. Kellel muud pole teha, kui üht üliohtlikku ratturit taga ajada. Põmmpead. Siis kui on vaja juhatada, kus see või teine tänav või hotell asub, on neil suu vett täis.

Aitab lälisemisest. Etno-lapsed tegid Batumi ilusaks. Nad kõndisid läbi linna, kõik sama teed, aga organiseerimatult (esinemiskohast hotelli ma arvan vms). Oleks nad veel rongkäigu teinud, oleks see suisa piletit väärt üritus olnud. Miskipärast ma igatahes meeldisin neile ning tuldi teretama, laulma, pilli mängima, keerutama ja muidugi fotodele poseerima.

Sinises kuues poiss tervitas mind kolme pirueti ja kummardusega “Zdrastvujte”

See, et maailma on väike on selge. Odessas sain piiriformaalsuseid oodates kokku Kiievi poisiga, kes Gruusiasse koos sõbraga motomatkale teel. Sõber oli juba formaalsused läbinud. Varsti tuli välja, et sõber on Soomest. Tore on. Ja seejärel, et Tallinnas sündinud. Ema Karjalast ja 20.a. tagasi Soome tagasi kolinud naturalisatsiooni (on see õige sõna kodakondsuse andmise kohta) korras.

Seega, 120-st reisijast, kellest 4 olid turistid, on muidugi sinna sattunud kaks Eestiga seotud inimest. Kuna on etno-pidu, siis õhtul linnavahel tiirutades kilkas äkki üks daam „Oi, Eesti numbriga auto“ ja siis rabas käega suu lukku, sest autojuht saab tast ju aru. Seega kui keegi Facebookis kilkab, et nägime Batumis Eesti autot, siis see olin mina J

Ja esimene etno-laste grupp, kes mulle silma jäi ning suhtlema asusin tuli välja olid Loode-Hiinast, kus ma eelmine aasta matkamas käisin nn Hiina kasahhid nagu nad ennast kutsusid. Nii tore oli neil öelda, et Turpan mulle väga meeldis.

Ja nii ma siis sealt Batumist ära sõitsingi. Lootsin tegelikult linnast rohkem – Adjara provints, kus ta asub on Türgi piiri ääres ja siin on moslemi kogukond täiesti tegev. Minaret paistis ka merepeale kaugele välja. Sellised ajalooliselt multi-religioossed linnad on tavaliselt väga südamlikud, üksteisega arvestavad ja kirevad.

Tee linnast välja põhja poole läheb mööda mere-äärt ning on autoturismiks loodud. Kulgeb läbi külade ja üle mägede. Kord raudtee alt läbi, siis üle selle; vahepeal läbi tunneli teisele poole mäge, siis serpentiinidena mööda mäekülgi. Samamoodi lookleb ka raudtee seal kõrval. Külad on heal järel, ilusad majad, koristatud külad, kenad majad. Siin-seal mõni klooster, varemed, kirik, purskkaev või skulptuur. Terrassideks haritud mäenõlvad, viinamarjaistandused, põllulapid. Jõeorud, väiksed ojad, üksikud villad ja käekõrval Sinine Meri, sest kui päike ilusasti lõõskab, siis ta polegi enam nii must.

Ja kõik see aetakse siis sürriks. Esmalt tekivad tänavale (see on peamagistraal teel Türki, mille ääres need külad on) loomad – mõned punast karva lehmad. Noh, mis seal ikka, oleme ju Georgias. Ah, näe mõned kitsed ka. Ei oska Eestis head võrdlust tuua – küla ehk midagi Võsu sarnast, aga ilma möödasõiduta. Kui loomad, siis loomad. Etskae, haned ka jalutavad ja muidugi kukk oma kanakarjaga. Miks mitte sadakond elajat Võsu vahele lahti lasta? Lisaksid suvitamisele atmosfääri.

No kurat ja kui siis 12 nisaga süsimust põrsamammi välja ilmus ja hakkas külatänava kõrvalt rohuplatsilt rohtu nosima, hakkas mul tasapisi piir ette tulema. Mis järgmisena? Tegelikult on see ju vist mõistlik, et sead rohtu närivad. Meil kiputakse neil liiga palju igasugu solki ette antama, mida nad moldist mõnuga löristavad ja luristavad. Las söövad parem rohtu. No pagan ja siis tuligi ära. Üüratu roosa seaisand mõnuga oma selga sügamas vastu liiklusmärki. No nii animeeritult nagu seda ainult multifilmides näha saab. Priceless.

Loomadest üksi on muidugi vähe. Sub-troopika taimestik ajab ka mind segadusse. Oi näe, lehised ja seedrid, aga näevad tohutult kuuse moodi välja. Mingi teine liik vist, kui meitel. Ja siis need palmid seal. Mhmh? Kuuse moodi puu on ikkagi üks tõsine talvine puu ja palmiga neid koos samal pildil näha on nagu „mis ei sobi ritta“. Kriiskab kui neoon vastu, et võtke palun see puu siit ära.

 

Õitsvad viljapuud, sirelid, nagu kord ja kohus ja siis hakkab silm mängima veidi eemal mägedel, kus õitseb mets. Mis mõttes? Eino, aga miks mitte, eks paplid, toomingad, kastanid jms õitsvad puud võivad ju ka metsana kasvada.

Kogu see ebaloogiliste asjade rida sundis mind järsult vasakule keerama mere äärde ja väikse pausi tegema. Sattusin vist Georgia ainukese liivaranna peale (teadjamehed aidake, mina arvasin, et ainult kivirannad) – mõni kilomeeter musta liiva. Aitäh, musta värvi liiv oli just see, mida ma praegu vajasin. Tegin mõned pildid, sest rand vajab hädasti Ära Tegemist ning viskasin siis sel aastal esmakordselt soojale liivale selili. Teate kui mõnus see on. 20 kraadi, päike paistab aga mere pealt puhub jahedat tuult, kuid kui pikali viskad, siis tuul Sind ei puudu ja liiv on 40 kraadi juba. Ei kõrveta, aga soojendab mõnusasti nagu jalgadele roninud kass.

From → Georgia

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: