Liigu sisu juurde

Sellel ööl

10. mai 2012

Istun Tbilisi ühes väiketeatris, täna on Euroopa päev. Saatkond kutsus kontserdile. Laval on Eesti artistid ja see on jällegi nii jabur. Selleks, et näha Eesti muusika ikooni paari meetri kauguselt esitamas oma kaasaga neid laule, mis on kõige südamelähedasemad, pead Sa minema Tbilisi. Aga kes olen mina, et küsitleda nende sülle langevate pärlite üle.

20 ja mõni aasta rohkem tagasi kui 300 000 eestlast Lauluväljakule tulid, olin ka mina laulukaare all. Kaare all seepärast, et hakkas vihma sadama ja siis ronisin muruplatsilt kaare alla varju. Ega ma täpselt aru ei saanud, mis toimub. Mul oli meeles kooli geomeetriatunnist saadud näpuviibutused, kui kuubi erinevad küljed siniseks mustaks ja valgeks värvisin. Nüüd tundus, et ma olin midagi koolis õieti teinud. Jah, seal lauldi palju. Mitmel laulul tekkis oma lugu.

Vahepeal tundus, et see laul ei ole enam ajakohane ning võib rahulikult uinuda. Aga 20 aastat hiljem kui oli öö-laulupidu Georgia toetuseks ja meie vabakslaulmise meenutamiseks oli see laul taas asjakohane. See nõuti kordamisele. Aplaus kõlas Helsinkist Haapsallu, värin täitis tuhandeid, palju sosistasid oma kaasale kõrva „teeme lapse, kallis.“ Eestlus ei podisenud, vaid kees.

Need kaks georgialast olid väga pinges ning uurisid põhjalikult, kuidas on viisakas lauluikooni poole pöörduda.

Kuigi seade on suurele orkestrile ja koorile, siis täna kuulen esmakordselt seda klaveril. Muidu on sama mees, nagu ikka valge pintsak, hõbedased vanemuise-lokid ja viie-päevane pard lõuga katmas. „On jälle aeg…“ Käsi katab kanatagi. „Valguse võit…“ Mööda põski voolab soolast vett. Õnneks on saal pime. „Priiiiii … on taeva piir…“.

Lugu lõppeb, saal ei rahune ning külalistele oma kodumaal ei pruugi olla see arusaadav, miks kõik saalis viibinud eestlased püsti tõusevad ja jäävadki aplodeerima kuni maestro meid istuma rahustab.

Lugu edasi ja laulab Kärt ning tema leelole hakkab saalist kostma enne neid esinenud Didgori meeskoori improviseeritud polüfooniline taust ning siis on Tõnise enda kord. Eesti rahvalaul Gruusia meeskoori polüfoonilises seades ei mahu ühegi õpiku lehtedele; samas kõlab nagu seda alati nii olekski lauldud. Ta istub klaveri taga, saadab Kärtu ja pisaraid voolab, pühi palju tahad. Hea on näha, et see, mida tema teeb publikuga, tehakse talle tagasi.

–          See rida on teadlikult vahele jäetud

–          Ka see rida on teadlikult vahele jäetud

–          Lihtsalt see võtab veel veidi aega

Ma poleks iial uskunud, et näen hetke, kus Tõnis Mägi soojendab kedagi. Aga täna, kui ta on oma loodega kogu publiku teise teadvusse viinud on see hetk, kus ta hüüab mikrofoni „И сейчас эстонский рок-коллектив …. Смаааааилерс.

Ma ei kadesta neid poisse üldse. Tulla pärast Tõnise ja Kärdi härdust lavale pop-muusikat (kuigi väga head) esitama, ei saa olla lihtne töö. Kuid nagu nad ise ütlevad „Tõnis andis oma hinge, meie anname teile oma keha“ ning juba käimegi katuseid mööda. Saalis on vast 100 inimest, ehk pooled eestlased.

Sa saad kuulata Tbilisi parimat polüfoonilist laulu, Eesti muusika-ikooni ja kuumimat rock-ansamblit ühel õhtul. Maailmatasemel kontsert, mis iganes pidi sa seda mõõdad või arvustad. Ja Sa saad sellest osa lihtsalt selle pärast, et Sa oled eestlane. Gia Abesidze tänava väiketeatris.

Täna hakkas eestlus terminina mulle järjekordset uut kuju võtma. Kas te kujutate ette, et mingi ameerika nolk läks omal ajal pärast Sinatra kontserti tema juurde ja sai öelda „Tõnis, see oli nii ilus ja mul on nii hea meel, et ma ei olnud ainus, kes nuttis vaid, et Sa ise ka sellise emotsionaalse paugu siit said“ ning siis lobisete pikalt ja laialt muusikamaailma avarustest.

Mõtlesin tükk aega, millist klippi teiega jagada. Jäin lõpuks selle juurde, kus mingil hetkel läksime saali tagasi ja Mäks tegi veel paar pala. Saalis olid Kärdi vend, Juku-Kalle (tema tossud kõnnivad vahepeal kaadrisse), tema kaasa, üks PwC särgiga filmioperaator (klipi algul vasakus ääres näha) ja mina. See tore härra, kellel on PwC särk seljas ise ei mäletanud, kuidas ja mis asjaoludel talle see kingiti. Seega, kui keegi lugejatest ära tunneb ja lugu mäletab, andke aga teada.

Teised läksid koju, aga me jäime kahekesi koos Smilersiga kuni kella kaheni ühte Tbilisi kõrtsi, kus sõbralik emapoolt läti verest baari omanik kuumi eesti poisse suure rõõmuga vastu võttis.

Mul oli taas õnn olla privilegeeritud ja mul on nii hea meel, et Eesti kultuuri koorekiht on inimestena sama suured kui nende kunst.

From → Georgia

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: