Liigu sisu juurde

Puhastus

13. mai 2012

Täna hommikul tabas mind tundmatu haigus. Pea käis ringi ja valutas, seedehäired, süüa on võimatu, süda puperdab, keha hingab kuuma, väiksemad koordinatsiooni häired, silmad ülitundlikud eredale valgusele.

Kuidagi suutsin end siiski poole ühe ajal rooli suruda ja Borjomi rahvuspargi poole sõita. Lähtusin Taaramäe põhimõttest – kui oled haige, siis kõige paremini ravib üks korralik trenn. Kella kolme paiku rangerite hüti juures rattale ronides oli organism juba võimeline lisaks veele ka ühe võileiva vastu võtma. Pole just liialt energiat talletatud, aga mis seal ikka – sadulasse ja väntama.

Rada kulges orus, kahel pool ca 1500-1800 meetrised mäed. Loomulikult kulgeb orus ka mägioja ning selle kaldal rada – kord ühel, siis taas teisel pool oja. Pinnas kivine või vahepeal ka rohune. Mägedes kõmistab äike, aga meil orus paistab päike.

Kui üks jalgsimatkalt naasev paar välja arvata, siis kuulub see rada täna ainult mulle. Või siis mitte päris – ühel kenal lagendikul nosisid paarkümmend lehma – idüll nagu selles lilla paberiga šokolaadi reklaamis. Lehmad on toredad, sest nad on suured ja punased ning kaugele näha. Erinevalt sellest mustast meetripikkusest maost, keda märkasin üks rattapikkus enne talle peale sõitmist. Mingi imelise manöövri ja kreepsu tulemusena sain siiski saba poolt tast mööda. Kuid pilt sellest, kuidas ma keset madu üle sõidan ning ta seepeale väga tigedaks saab ajab mind veel paar tõusu taga. Nüüd õhtul loen Lonely planetist „Watch out for poisonous vipers, especially from April to June.“ Huvitav, kas see must lohv oli viper või mingi muu tegelane? Mu teadmised madudest on nullilähedased.

Nurmenukud on praegu täies õies, samuti õitsevad metsõunapuud. Kasutasin neid ja teisi fotogeenilisi objekte vabanduseks, miks taas rattalt maha ronida, väike paus teha, pildistada ja siis edasi vändata. Rada paganas, kulges ainult ülesmäge – väntasin pea poolteist tundi ainult kahe kõige kergema käiguga.

Seekord kasutamas vabandust teha nurmennukkude mano ka üks pilt. Puhkamiseks on iga vabandus hea.

Algul kui rada mägiojaga ristus, otsisin võimalust kuiva jalaga üle saada, aga siis tuli meelde, et kogu maastikusõidu mõte on ju mõnusasti sitaseks saada ning marssisin kiirevoolulisest ojast lihtsalt läbi. Väga sügav ei olnud – ehk poolde põlve, aga  kiirevooluline, nii et hakkas ratast kaasa rebima.

Mõte kuiva jalaga pääseda oli tegelikult nii või naa surnuna sündinud, mõnikümmend minutit ülesmäge ei mahtunud oja enam oma ettenähtud raamidesse ära ja oli kogu tee vallutanud. Kevadine aeg – sajab palju ja veetase on kõrge. Minu praeguste oskuste juures proovida üles mäge libedate kivide peal vändata ei ole veel võimalik. Eks tuleb siis mööda laiendatud oja üles kõndida. Ja selliseid hetki oli kõrgemal pool paar korda veel.

Tõusunurk hakkas pärast tunni-ajamist väntamist aina karmimaks minema, pulss ronis uutele kõrgustele, jalad läksid aina enam piima täis ja kuskil minu sees hakkas tööle auruvedur. Õnneks läks rada kitsaks, täitus veega ning tõusunurk selliseks, et isegi jalgsi on alla libisemise oht. Loodus andis hea vabanduse, miks kuulutada ülesmäge treening lõppenuks ja alustada tagasiteed.

Enamus 55-kraadisest chachast oli kehast sellise jama peale lahkunud ning organism oli nõus vastu võtma teise võileiva ja ühe banaani. Samas energia hulk kehas oli juba viidud miinimumini ning organism hakkas enesekaitseks erinevaid ebaolulisi funktsioone välja lülitama. Kõigepealt soojendus. Selle vastu aitab õnneks kaasa võetud lisakiht ning keha ei pea enam nii palju sooja tootma.

Allamäge sõit on südamele muidugi rohkem meeltmööda, aga mõne laskumise peal, kus mõlemad pidurid kasutusele võtan, et hoog liiga suureks ei lähe, tõden, et pidin ikka hirmus kõva mees olema, et sellistest tõusudest üles väntasin. Nüüd alla sõites hirmu tundes saab alles aru kui karmid nad on.

Alla mäge väntama ei pea – vaja ainult pidurdada. Tegelikult siiski jõge ületades peab – mõtlesin, et tagasiteel proovin ja suutsin päris mitu korda õnnelikult läbi jõe sõita. Täitsa nagu päris. Seal, kus oja oli tee vallutanud avanes võimalus sõita paarsada meetrit pikki-jõge. 5 sentimeetrit vett kivisel pinnasel, aga allamäge täitsa võimalik püsti jääda.

Kui üles sõites oli veel ilm soe, siis alla tulles oli päike mägede taha vajunud ning hakkas ka sadama. Lisaks ei suutnud keha enam eriti sooja toota ning ennist karge ja jahutavana tundunud ojake muutus nüüd äkitsi päris külmaks. Eriti kui seisad keset voolu ja sätid statiivi, et üks kena siidine pilt veel teha.

Oja (paremal) ei püsi oma sängis vaid murdis teerajale (vasakul). Head väntamist.

Kui satute Georgiasse ja päris mägedesse pole aega või võimalust minna, siis Borjomi pargis saab esmase mägede võlu kätte. Loodetavasti ma järgmine nädalavahetus saan graafiku vabaks teha ja päris mägedesse sõita. Eks siis annan teada, kas Borjomi rahvuspark on puhas pettus või pea-aegu sama hea kui päris asi.

From → Georgia

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: