Liigu sisu juurde

Sissejuhatus – transporditööline jõudis Kaliforniasse kooli

21. okt. 2017

Viimati astusin Ameerika Ühendriikide pinnale veel nõukogude kodanikuna kui klassikaaslaste vanemate diplomaatiliste oskuste tulemusena Dvigatel meid Connecticuti klassiekskursioonile viis. Endine nõukogude kodanik tunneb end siin koduselt – järjekorrad tolli läbimiseks või rendiauto kättesaamiseks on sama pikad kui endisel kodumaal. Kurjade nägudega endised pagulased kontrollimas uute pagulaste dokumente ja tagamas kogu riigi toimimise sooritades olmetöid.

Kõik pidi minema sujuvalt – tõusen hommikul, astun kell 9 Tallinnas pardale ja pooletunnise ooteaja järel keeran end Dreamlineri lamamistoolil magama, et 12 tundi hiljem ärgata juba Kalifornias. Kalifornia – Disneyland, Los Angeles, Malibu beachi tüdrukud, Hollywood, Napa Valley veinid ja neli NBA võistkonda. Ennast hästi tundes, jääb mul see kõik kogemata. Siin on palju elamusi, mis mulle rohkem emotsiooni pakuvad.

Tegelikult läks sedapidi, et kell kolm öösel helistas reisikonsultant GoTravelist ja ütles, et kui nüüd kohe hakkad lennujaama poole jooksma, siis jõuad veel Göteborgi lennule, et sealt kaudu Varssavi lennata. Sest Sinu feeder lend Varssavisse on tühistatud. Mõeldud tehtud. Vaatamata vahele jäänud ööle ja uinumiseks võetud tablettidele lennukis magada ma ei oska. Ja rumalad inimesed Göteborgis tõstsid mu koti lennukist maha, kuigi sama lennuk sõitis Varssavisse edasi. Siin ma nüüd siis seisan – 24 tundi järjest üleval, kere Xanaxit täis, ilma pagasita ja käes Mustangi kabrioleti võtmed, et mööda Pacific Coast Highwayd sõita Stanfordi nädalaks õppima.

160 miili hiljem kui ärkan roolis telgjoone ületamisel tekkivad heli peale, on sõnum arusaadav. Mikrosekundiks uinumine. Asun motelli otsima.

“Mul ei ole tube.”
“Bookingu andmetel on.”
“Mul ei ole, let me see what I can do”

Huvitav, kas ta tahab, et ma tema enda motellis raha pakuks, et tuba saada?

“Kas Sa oled üksi?”
“Jah”
“Oled Sa kindel, et Sa kaksi ei ole?”

Kas mul tõesti on Malibu rannast uue sõbra leidnud, külmkappi otsiva tõupulli pilk? *sorry Taavi, aga no nii head materjali ei saa ju Eesti rahvas kasutamata jätta.

“What’s the price in Booking?”
“90”, jättes täpsustamata, et see on eurodes.
“Nii odavalt ei saa, seal on vist tax puudu”

30 tundi pärast ärkamist heidan magama mõtiskledes selle üle, et tõenäoliselt olin roolis ohtlikum kui viis õlut joonuna. Aga paugu puhul oleks ühel puhul tuntud kaasa, et vaeseke väsis ja küll see elu on ikka raske. Teisel juhul oleksid olnud loll roolijoodik. Paraku väsimuse puhul peab juht oma seisukorda ise hindama ja alkoholi puhul teeb seda politsei. Kas turvalisuse tõstmiseks peaks kasutama HUD tehnoloogiat (kuvatakse esiaknale näiteks teed ületav põder) ja kui juhi reaktsioon ei ole piisavalt kiire, siis on aeg auto teeäärde viia?

Siinses liikluses on mõned toredad erisused, mida õppida. Kiirelt märkata, et esiteks võib punase tulega paremale keerata, teiseks ei pea päeval tuledega sõitma. Aga mulle meeldivad kultuurilised tähelepanekud rohkem. Teeääres on sildid “Adopt a highway. Go Group”. See tähendab seda, et mõni organisatsioon on võtnud enda mureks maanteelõigu hooldamise rämpsust. Vinge võimalus kõikidele seltsidele, MTÜdele, firmadele, eraisikutele. Kuniks Ku Klux Klan ka ühe maanteelõigu Missouris adopteeris. Siis hakati otsima võimalust, miks see kodanikuliikumine ei tohiks maanteed puhastada. Valed inimesed tegid õiget asja. Nagu Keskerakond Tallinasse tasutud ühistransporti juurutades. Programm samas töötab – maanteeääred on meeldejäävalt puhtad. Võimalik, et veidi aitavad ka sildid “1000 dollarit trahv sodi mahaviskamise eest”. Kes Narva maantee algusesse oma logo tahab panna ja käia seal šokolaadipabreid kogumas?

Teine oluline kultuuriline silt on “See rida on ainult carpoolingu autodele. Carpooling on siis, kui autos on vähemalt 2 inimest”. See ütleb meile nii mõndagi. Esiteks märkame, et number 2 on sildile kleebitud – algselt oli seal kolme inimese nõue, aga nii palju inimesi ei kujuta ameeriklane ette, kuidas on võimalik ühte autosse panna. Seetõttu on praegu vaid kahe inimese nõue. Paraku on 3-4 parempoolset rida autosid täis ning vasakpoolseim ehk carpoolingu rida päris tühi. Välja arvatud minu tore Mustang, sest carpoolingu ridu (sõltub konkreetsest maanteest) võib väljaspool tipptunde kasutada ka üksi sõites. Reegleid tuleb tunda. Ja nii need silicon valley 200-500k teenivad tippinsenerid sõidavad iga hommik tund kuni kaks tööle ja õhtul sama kaua tagasi. Selline geeniuste kontsentratsioon ja ei suudeta ummikute probleemi lahendada.

Toredaid silte on veel. Näiteks “Speed enforced by aircraft”. Ma küll ühtegi kopterid ega lennukit mind kontrollimas ei näinud, aga võibolla jälitas mind mõni märkamatuks jääv droon. Lisaks on tee ääres sildid “Please don’t drink and drive. In memoriam of Ants Mets”. Iga roolijoodiku ratta läbi hukkunu puhul pannakse selline silt maanteeäärde. Tõenäoliselt hea mõte maanteesurmade mälestustahvleid ka Eestis kasutada ning paluda mõistlukult käituda. Ehk töötab paremini kui keelamine ja hirmutamine?

Kuidas siis autostunud Ameerika neid kiirteid kasutab? Kui puksiirauto koos laadungiga must mööda sõitis, siis sain aru, et küllap kasutan sportautot tagasihoidlikumalt kui peaks. Kas olete märganud, et USAs on väga ägedad veoautod – pikkade ninadega jõumasinad, mitte lameda esiosaga nagu Euroopas. Sellel on mitu põhjust. USAs on veoautodel lubatud teedel sõita ka 70-85 miili tunnis, samas kui Euroopas vaid 50 (90 km/h). Selliste kiiruse erinevuse puhul on aerodünaamika ülioluline ja pikk nina on selgelt dünaamilisem. Teiseks on autojuhil mugavam, sest ta ei istu otse esimese silla kohal vaid sellest kaks meetrit tagapool ja sõit on sujuvam. Aga nagu ikka on regulatsioonidel otsustav roll – Euroopas on autode pikkusele karmimad piirangud ning selleks, et piisavalt kaupa peale mahuks pikka kasti, on ohverdatud kabiiniosa ja auto eest lühemaks ehitatud.

USAs on ca 3.5 miljonit veoautojuhti ja praegu ka küllaltki suur juhtide puudus, sest ei leidu piisavalt inimesi, kes tahaks 11 tundi päevas sõita ja kuni 14 tundi päevas kokku töötada. Arutasin Maven Venturesi partneriga, kes on investeerinud nii Cruise’i (isejuhtivate autode tehnoloogia ükssarvik, mille General Motors omandas) kui ke Embark’i (isesõitvad rekkad) ja nad on veendunud, et 3 aasta pärast on isesõitvad masinad igapäevane reaalsus ning pikamaa transport on üks esimesi, kes üle läheb. Just seetõttu, et tööjõudu ei ole piisavalt ning lisaks on pikamaa autode tehnoloogia lihtsam lahendada kui New Yorki liikluses iseliikuvat masinat leiutada. Loodetavasti saan osa olla sellest projektist kui GoBus isesõitvatele bussidele üle läheb ning roolikeerajate asemel on bussis vajadusel vaid klienditeenindaja, kes reisi meeldivamaks muudab. See oleks üks põnevamaid lähiaastatel terendavaid muudatuse juhtimise võimalusi.

From → USA

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: