Liigu sisu juurde

Vabaduse kants

24. okt. 2017

Vabaduse kants

“Kas Sa ei pidanud mitte koduaresti minema kui koju läheme?” küsis sõbranna teiselt
“Ajee. Kaheks nädalaks.”
“Selle eest, et Sa oma tuba õigeaegselt ära ei koristanud?!”

“Being grounded” on kasvatus või karistusviis, mida ma ei ole Eesti peredes kohanud. Ameerikast on see meile tuttav läbi popkultuuri teleseriaalide ja sellisele vestlusele sattusin piletisabas peale. Küllap aktiivses kasutuses ka tänapäeval. Vabaduse võtmine kui (eel)viimane karistus – sõltuvalt osariigist, mõnel pool on ka viimane karistus veel võimalik.

Yerba Buena või siis San Fransisco nagu seda väikest asulat hakati pärast kullapalavikku kutsuma, hõlmab endas kahte vabaduse sümbolit. Raske on kohe öelda, kumb neist püsivam ja meeldejäävam on. 50ndatel sai siin alguse Beat generation, 60ndatel tõmbas linn ligi hippiesid, kes siiani Haight-Ashbury linnaosas tänavapildis tooni annavad. 70ndatel kujunes SanFranist geikultuuri pealinn. 80ndaks aastaks oli linn kaotanud 10% oma rahvastikust võrreldes 50ndatega. Valged lahkusid, immmigrandid saabusid. Vabameelsus kõigile ei peagi ega saagi meeldida.

Mõttevabadus ja immigrandid lõid soodsa pinnase 90ndate dotcom mullile ning seejärel internetiga seotud startup ettevõtlusele. Selleks, et ka biotechi ettevõtted just siia oma pesa teeksid, on neile loodud tööjõumaksude erand (jään täpsed detailid võlgu, USA maksusüsteem on kõike muud kui lihtne omandada). Kui suur roll oli juhusel, maksueranditel või millelgi muul ja kui palju mängis rolli innovatsiooni loomisel just vabadus? Ma ei tea. Näen ja kogen vaid seda, et siin antakse vabadust ning sellega kaasneb läbikukkumine, kuid ka vahetevahel edu. Standardid, protseduurireeglid ja kontrollmehhanismid innovatsiooni ei sünnita. Kui suurettevõttes tekib mõni erakordsem mõte, siis targad juhid tõstavad selle eraldi ettevõttesse, kus korporatiivsed reeglid ei kehti. Loomemajandus (s.h tehnoloogia loome) ei armasta formulari A-762Z.

Linn hoiab tänaseni kinni oma isepäisusest – käigus on retrotrammid, mis erinevalt Tallinna tänavatele saabuvatest, kasutavad algupärast kaabliga tehnoloogiat ning veavad turiste üle San Fransisco mägede. Mägesid on linnas kokku 50 ning jalgrattaga marsruuti valides on kolmemõõtmelisuse arvestamine kriitiline. Mina seda muidugi ei teinud ja väntasin mõnikümmend korda Munamäe otsa. Fotokott koos statiiviga seljas. Pilti ei jõudnud pärast eriti teha, aga paar tükki ikka. Samas rattaga linna avastamine on ikkagi kõige mõnusam – lõpuks sain ka mõistlikud marsruudid selgeks.

Munitsipaalpoliitikud ja linnakodanikud on aastate jooksul palju pingutanud, et suured kaubandusketid linnast eemal hoida ja säilitada väikepoodide kultuur. Citys elab 870 tuhat inimest, samas nö “CSA” ehk combined statistical area on 8.75 miljonit inimest. Loomulikult väljaspool on suuri poode küll, aga vahetu city on teistsugune kui muud linnad.

Massiivseim ja käega katsutavaim vabaduse sümbol on aga Alcatraz – kunagine kindlus, hilisem karmimaima režiimiga föderaalvangla vaid miil San Fransisco sadamast. Kolme põgenikku pole kunagi leitud, kõikide teiste katsetajate laibad saadi merest kätte. Miili ujumine pärast kõikide turvameetmete ülekavaldamist ei tundu võimatu ülesandena. Istudes Alcatrazi rannas vaatlesin hoovuseid ja tõusu-mõõna ning proovisin välja mõelda, kas ma suudaks saarest 10 meetri kaugusele ujuda või peksaks laine alati mind enne vastu kive tagasi. Vesi on muideks siin jääkülm.

Alcatrazis valitses üksluine ja karm rezhiim. Režiim ei olnud karm sellepärast, et keegi vange halvasti kohtleks – neil oli lihtsalt selge rutiin, kuidas nad pidid karistust kandma ning sellest kõrvalekaldumist ei tohtinud olla. Süüa saadi hästi; keskmine vang luges üle 100 raamatu aastas. Aga teha sai tõesti vaid seda, mida režiim lubas. Tema karmus ei tulenenud ka paksudest müüridest, tehniliselt hästi lahendatud kongiustest ega vangide poole rõdult suunatud püssidest. Selle vangla jäledus seisnes tema läheduses San Fransiscole.

Vangla kõige mugavamad ja suuremad kongid olid kõige vihatumad vangide seas – need kongid avanesid lõuna poole. Sealt paistis sisse päike ning iga õhtu puhus tuul sadamarestorani pidude hääli. Siinsamas, aga kättesaamatu vabadus.

From → USA

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: