Liigu sisu juurde

Lugu sellest, miks on hea kui Davel on kusehäda

27. okt. 2017

Varustatuna mõne hea ideega ööfotograafiaks (sellest järgmises postituses, kust need ideed tulid), asusin tund enne loojangut Badwateri tiigi poole teele. Olen Surmaorus ja teel USA kõige madalama punkti poole. 326 jalga alla merepinna, väljas on 102 kraadi sooja (s.o ligi 40 Celsiuse järgi). Soolaväljal kuivav vesi jätab pinnasele soolajäljendid – mõnesentimeetrised paksud randid – neid tahangi pildistada. Vaateplatvormilt läheb 10 meetri laiune jalajälgede rida oru keskosa poole, kogu maapind on ühtlaselt valgeks tallatud. Kõnnin mööda seda ligi kilomeetri ja jalajälgi jääb vähemaks. Lõpuks tekivad pinnasele ka märgatavad kõrgemad soolarandid. Otsin veel mõnda aega kuid midagi väga karismaatilist ei leia.

Eks oli teada, et sügisel kui on pikalt kuiv olnud, ei ole need kujundid nii tugevalt väljas kui parast talvist “vihmahooaega” kui on paar sentimeetit sadanud. Päike mängib soolakas-valgel maapinnal sellegi poolest toredasti ning kui tähed välja tulevad, saab paar toredat pilti sellegi poolest. Jään passima. Väike täpike aina kasvab – keegi on veel otsustanud siia kaugele kõndida. Vahetame mõned viisakusväljendid, tema tunneb huvi mu fotograafia vastu, mina ajan niisama juttu.

“Ma elan 7500 jala kõrgusel ja siin madalal ma tunnen end nagu Superman. Ma võiksin terve päeva matkata”

“Veab Sul”

“Tead, mul on ilge põiekas ja siin lähima viie kilomeetri raadiuses pole ühtegi põõsast.”
“Mhmh”
“Ma lihtsalt ütlen Sulle, et ma matkan nüüd veel paarsada meetrit edasi ja käin kusel ära. Anna andeks”

Siin vaikuses ja siledal soolasel pinnal on sorin kosta poole kilomeetri taha.

“Jõudu. Ära muretse”

“Nojah, mulle tundus, et peaksin Sind ikkagi hoiatama”

10 minuti pärast on Dave tagasi.

“Jüri, Sa peaksid ka sinna minema – seal on need soolakujundid hoopis selgemad. Seal pole keegi käinud ja nad on värsked ja krõmpsud”

“Wow” Ta näitab mobiiliga tehtud pilti.

“Sa ei pea isegi kaugele minema. Sada meetrit ehk. Seal oli nii ilus, et ma ei suutnud sinna kuseda”

“Aitäh”

Haaran oma kola ja jooksen tuhandete tähtede alla pildistama. Kuu valgustab soolakristalle, Suur Vanker laiutab madalal horisondi kohal ja Milky way on küll paarkümmend kraadi vale nurga all, aga mäe taustal saab tema sabagi pildistada. Naudin mõnikümmend minutit, matkan tagasi vaateplatvormi juurde ja sõidan liivasemale pinnasele ja öömaja otsima. Jätan auto parklasse, leian ühe põõsa all pehmeme koha ning heidan lamamismati peale pikali. Vahin tuhandeid tähti, sadakond miili eemal suuremast valgusreostusest.

Attachment-14.jpeg

From → USA

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: