Liigu sisu juurde

30 aastat hiljem

4. nov. 2017

See on see raamat, mida Alexandre Dumas kunagi ei kirjutanud. Proovisime Cinthyaga meelde tuletada, kuidas me kirjasõpradeks saime, aga kahtlusevaba versiooni ei leidnud. Tema arvas, et nende õpetada oli käinud Nõukogude Liidus mingil konverentsil, kus kohtus meie õpetajaga. Ma ei julge isegi seda pakkuda, kas õpetaja oli tol ajal Els Lindvet või Marju Tapfer. Igatahes olime meie esimesena kirjutanud ja nende klassis oli kirjad laiali jagatud. Mul ei ole seda esimesena kirjutamise mälestust, vaid pigem oleksin arvanud, et vastasin tema kirjale.

Ma olevat talle saatnud mustvalge pildi, kus mul olid juuksed turris või siis kammimata. Põhimõtteliselt võivad mõlemad variandid tõesed olla. Samamoodi tuli mulle üllatusena, et olin talle oma lemmikansambli plaadi saatnud – esiteks grammofoniplaadi tervena kohalejõudmine USAsse tundub juba väike ime, aga äge et ma siis sellega hakkama sain. Olevat olnud mingi punkrock bänd – küllap Singer Vinger.

Ainus, mis ma mäletan on see, et tal oli lemmikraadiojaam, mille kleepeka ta saatis. Q106 – kleepisin selle Panasonicu makile, mille ema Inglismaalt oli toonud. Mäletan ka küsimust, et milline on Su lemmik teksabränd. Kaheksakümnendate lõpus ühelt nõukogude lapselt ei tasu selliseid asju küsida – teoreetiliselt võin ma teada, mis asjad on teksad, aga peale Sangari ei oska ühtegi neist ju esile tuua. Kirjutasin kindlasti ka Rock Summerist, mis oli nonde vabanemisaastate kõige olulisem sündmus ja sümbol. Mulle meeldis juba 11sena lava ette trügida ja tolmus või mudas karelda koos päris rokkaritega.

Kirja saatmine oli olnud ka siinpool omamoodi rituaal – kogu pere pidi teda viima postkontorisse, kus margistati ja teele saadeti ning mõned kuud hiljem võis ka vastus tulla. Kui nõukogude postivõrk seda ära ei kaotanud. Mainides nüüd oma vennale, et ta oma kirjasõbraga kokku saab, oli ta vend isegi mu nime veel mäletanud.

See, et me ca neli aastat tagasi internetis kohtusime, on Cinthya teene. Ta kolis San Diegost põhjapoole ning tuba koristades leidis mu vanad kirjad. Mõtles, et proovib korra Googeldada – õnneks on mul maailmas unikaalne nimi – teist Jüri Etverki pole olemas ja minu leidmine pole suurem kunsttükk. Cinthya Martinezeid on maailmas vähemalt mõnikümmend tuhat, kui mitte mõnisada.

Tema unistuste nimekirjas on Horvaatias käimine, see, et ma seal 9 suve olen veetnud, tegi must hiiglase, mitte, et meie 40 sentimeetri kasvuerinevus niigi tsirkusemastaapi koomikat ei oleks võimaldanud tekitada. Leppisime kokku, et ta tuleb Horvaatiasse puhkama ja kui me samal ajal perega seal ei ole, siis lendab Splitist otse Tallinna meile külla. 1cint

From → USA

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: