Liigu sisu juurde

Külaelu

8. nov. 2019

“Wazunga, bai!” hõikavad kõrvuni naeratavad külalapsed ja lehvitavad meile kui asulast läbi sõidame. Nad on lihtsalt siiralt õnnelikud eksootilist külalist nähes nagu meie akaatsiapõõsastikus nosivat kaelkirjakut vaadeldes. Tahaks midagi vastu hõigata, aga rohkem kui “bai” ei oska või julge. “Wazunga”‘s ei ole midagi kolonialistlikku ega halvustavat – see on suahiili sõna europiidi või laiemalt välismaalase kohta. Tegelikult oleks tore, kui Misso või Karksi-Nuia küla lapsed võiksid ka hõigata “Tere, neeger!”, ilma et keegi seotud osapooltest selles midagi taunimisväärset kuuleks. Siis saaksin ka mina siin lapsi vastu tervitada samaväärselt.

Arusaadavalt tegeletakse maapiirkondades maaharimise ja karjakasvatusega, samuti peetakse muid loomi-linde. Oma saadusi müüakse suuremate teede ääres kui ka kokkuostjatele. Kui külast on linna 5-6 tundi mööda iga vihmahooajaga hävinevat teed, siis see väga lihtne äri ei ole. Nii transpordikulu kui säiivuse tõttu – kastis põrklevast tomatist saab poolel teel linna roiskunud ketšup. Lihtsamini ligipääsetavatesse küladesse sõidavad kokkuostjad kohale, teevad põllumeestega kaupa ning külast väljasõidul peatatakse nad käepärastest vahenditest tehtud tõkkepuu juures, kus tuleb tasuda riigile 18% käibemaksu ostetud kauba pealt.

Kohaliku omavalitsuse ja koolimaja on sageli küla kõige esinduslikumad, samas on ka külasid, kus koolimajaks on postidele tõstetud varjualune, millel ka kõvem põrand. Koolivorm on riiklikes koolides tavaliselt sinise alumise ja valge ülemise otsaga. Palju kasutatakse ka lillat vormi. Kui pere seda kombekaks peab, seovad tütarlapsed koolivormi juurde pähe ka valge räti, et oma juukseid varjata. Rätita ja rätiga, poisid ja tüdrukud mängivad tänavatel segamini. Vabal ajal pannakse selga värvikirevad väga hästi istuvad kleidid, mis vähemalt kaugelt vaadates tunduvad ka puhtad. Poisid on nagu poisid ikka – pigem meie moodi teksades ja t-särkides, aga kantakse ka traditsioonilisi ümberseotud rätikuid. Kuidas keerulistes veeoludes riided puhtad hoitakse, jääb teadmata. Suvalises külakoolis käib algklassides sadakond last.

Vee-olud on tõesti keerulised, eriti kuival ajal kui väiksemad jõed ära kuivavad. Külarahvale võib see tähendada näiteks 3-4 kilomeetrist jalutuskäiku hommikul, et oma pangedega majja vett tuua lähimast looduslikust veekogust või külakaevust. Eks nad lähevad nii nagu Onu Remuse juttudes – suurematel suure panged, väiksematel väiksed panged. Paremini varustatud on kahe ratta vahele raami või plate ehitanud ja lükkavad seda käruna. Nii jõuab 100 liitrit ikka koju vedada. Valitsus tegeleb vee ja elektri lubamisega. Suuremates alevikes on siiski, kas iseseisvalt või mõne abiprojekti raames, vesi ja kanalisatsioon loodud. Millal ülejäänud kaks kolmandikku need mugavused saavad, ei oska ennustada.

Traditsioonilised majad on puukeppide vahele mätsitud saviseintega ja kuivatatud rohust katustega. Sageli on katus vahetatud ka pleki, plastiku või eterniidi vastu. Palju on ka punastest tellistest laotud kodusid. Uks tavaliselt on, akendeks on kõige sagedamini trellid ja võrk. Kuid siiski nägin külades ka klaasimeistrid, seega kasutatakse ka klaasi kuigi neid töökodasid väga sageli ei esinenud. Lisaks savikojale, kus telliseid meisterdatakse ning kivikojale, kus kvartsi käsitsi purustatakse on tavaliselt igas külas kummiteenus – kompressor rehvde parandamiseks, keevitusvardad ja -masin lihtsamateks töödeks, vulkaniseerimise võimalus ning relakas. Relakas on tarviline vara – näiteks tänases peatuspaigas oli töömehele toodud üks hammasratas, mida ta oma plätus jalaga paigal hoidis ning relakaga selle hambaid tervamaks lasi. Oskustööjõud ei vaja ohutusmeetmeid.

Levinud ametid on ka näiteks puussepp – müüvad nii servatud laudu, kohapeal meisterdatud voodeid ning õpipoisid löövad kokku kartulikaste. Mägisemate maanteede ääres on müügiks ka puust tõkiskingad rekkameestele. Igasugu esmatarvete müüjaid on palju, kellel on pesupulbrit, kellel limpsi, kellel rätikud. Superkioskites kõik kolm korraga. Kütteks on müügil kartulikottides puusüsi ning sageli näeb ka pereliikmeid erinevatest rontidest sülemitega metsast koduteel. Limpsipudelites saab osta ka naftasaadusi – kas siis koduse generaatori või punnvõrri jaoks. Teeääred on oma igapäeva asju ajavaid inimesi täis. Kes on olnud tublim, see veab rattaga, aga peamiselt siiski jalgsi. Naised kannavad domineerivalt oma kompse peas ja lapsi rätikuga seljas. Vajadusel mõlemat korraga.

Pildil Jane ja Gifty sõitmas puusepa poe ja mobiilifirma esinduse vahelt läbi.IMG_2125

From → Tansaania

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: