Liigu sisu juurde

Miks Tansaanias ei sõdita?

12. nov. 2019

Aafrika riikidega käivad käsikäes kodusõjad, autoritaarsed režiimid, terrorism, konfliktid, kuritegevus, meelerahutused. Tansaania on mõningate eranditega suutnud seda vältida (meelerahutusel Zanzbaril 2001 jaanuaris tapeti 35 osalejat ja 1998.a. kärgatas pomm USA saatkonna juures Zanzibaril). Üdliselt võib pidada siiski siseriiklikku läbisaamist eriti Aafrika kohta väga rahumeelseks. Võime kinnitada vähemalt kesk-osa, mida küll turismikirjanduses lõuna-tiiruks kutsutakse, et tõesti on sõbralik ja rahumeelne rahvas. Vähemalt päeval. Öösiti ei soovitata maanteedele jääda – kohalikud pätid tärkavad ja võivad röövi üritada.

Hakkasin kohalikelt viisakus piires uurima, et miks te siis ei tapa teineteist? Nende vastuste põhjal kujunes mul allolev teadmine.

Tansaanias eristatakse üle saja etnilise gruppi, kes peamiselt on Bantu hõimud. Lisaks on naaber-riikide konfliktide eest siia põgenenud/sisse rännanud hõimud. Riik on pigem vaene, mis tavaliselt on korrelatsioonis kuritegevuse ja muu vägivallaga. Kui Eesti GDP on elaniku kota erinevate allikate alusel maailmas 39 kuni 43ndal kohal, siis Tansaania leiame ca 150ndalt positsioonilt ja 10x väiksema tuluga elaniku kohta (ostujõudu arvesse võttes).

Tansaania on ühendvabariik – enne iseseisvumist, oli protektoraatide nimed Tanganjika ja Sansibar – mõlemad said ühinemisel kolm tähte riiginimesse kuigi San on territooriumilt tilluke võrreldes Taniga. Siin on erinevatel perioodidel valitsenud briti, saksa, portugali ja omaani võimud. Kuigi ranna-aladel on rohkem moslemeid ja sisemaal kristlasi, siis läbi saadakse omavahel segamini igalpool. Samuti abiellutakse läbi uskude ja hõimude ning lapsed võivad võtta teise vaate vaimsele maailmale kui nende vanemad.

Pärast iseseisvumist esimene president Julius Nyerere, kellest väga härdunult räägitakse, tegi targa otsuse – võttis ametliku riigikeelena suahili kasutusele ja tegi selle koolides kohustuslikuks. Seni kõik need hõimud rääkisid igaüks oma keelt ja teineteisest aru ei saanud. Kohalikud isegi ütlevad, et Julius lõi suahiili keele, mis päriselt tõele ei vasta aga näitab, kuidas teda riigimehena hinnati. Sellega oli tekkinud võimalus probleemide korral rääkida. Hõimud said kokku tulla ja oma erimeelsustest rääkida.

Ega Julius mingi ingel ei olnud – natsionaliseeris, lõi ühe partei süsteemi ja tänu tema pikale juhtimisele ja sealt kujunenud ühiskonnakorraldusele ei ole Tansaania oma rahumeelset lähiminevikku majanduslikuks heaoluks suutnud muuta. Mitmed naabrid, kel vägivalda rohkem, on tunduvalt paremal järjel.

Kui interneti-avarustest lisamaterjali vaadata, siis võiks lisaks Juliusele võimalike põhjustena välja tuua ka, et Tansaanias ei ole domineerivat hõimu – suurim on ca 15% elanikkonnast ning kohe iseseisvuse algusest on valitsus mõistnud hariduse olulisust ning kooliskäimine on valdav. Siinkohal märgin ära, et üks võõrustajatest pakkus ainsana, minu mitte-sõdimise küsimusele vastuse seoses haridusega. Tema loogika oli küll teistpidine – arvas, et rahvas on külades nii rumal, et nad on vähesega rahul ning kui poliitikud korra viie aasta tagant käivad neile haiglaid ja veevarustust lubamas, siis nad taas usuvad ja elavad edasi.

Nädal sisemaal jättis kohalikest väga toreda, siira ja sõbraliku mulje, Dar Es Salaam ja Sansibar on oma araabia mõjutustest tulenevalt tunduvalt pealetükkivamad ja lärmakamad. Kas ka ohtlikumad, ei oska adekvaatselt hinnata.

From → Tansaania

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: