Liigu sisu juurde

Paradiisisaare põrguvaade

13. nov. 2019

Tanganijika sisemaal ringi sõites olid kohalikud sõbralikud ja abivalmis, alati olemas kui neid vajad kuid muul ajal samm eemal oma elu elamas. Udzungwa matka eel andsid külamehed matkakepid ning ütlesid, et kui me alla tuleme, siis nad avavad kohalike nikerduste poe ja oleksid tänulikud väikese toetuse eest kohalikule kogukonnale. See oli kõige agressiivsem müügikogemus, mis meile 9 päeva jooksul osaks sai. Ostsime vist pea 30 euro eest suveniire. Kohalikku kogukonda toetas ka meie autojuht, kes koju perele ja sõpradele mitu sülemit banaane ja mitu ämbrit tomateid-paprikaid kaasa ostis. Külast saab neid kolm korda odavamalt kui linna poest ning õigest kohast ostes on ka keemiavabad. Külanaised on kambapeale põlluharimise ette võtnud ning müüvad ca kümnekesi koos teeääres oma saadusi. Osta kellelt tahes, raha liigub ühe kindla daami kätte, kes oli oma rätiku sisse mitu sõlme teinud rahapatakate hoidmiseks. Õhtul jagatakse omavahel kasum.

Naised on toimekad ka Sansibaril – korjavad hommikul adru, mõõna ajal kõnnivad sadakond meetrit merre, kus nende aiand (merend?) asub ja kinnitavad vetikad nööride ja pulkadega. Seal ta kasvab suuremaks ning korjatakse ja müüakse kokkuostjatele. See äri algas 80ndate lõpus ja annab tööd ligi 25 000 kohalikule. Oluline elukvaliteedi tõus ja naistele võimalus oma raha teenida. Äri on kehvemaks jäänud kuna veetemperatuur on soojenenud ning vetikas ei kasva enam nii hästi. Nagu ikka, tillita töötajad saavad ka siin pügada. Kõrgema kvaliteediga väärtuslikum vetikas kasvab sügavas vees ning see eeldab uusi oskusi ning ka varustust (või stardikapitali selle soetamiseks). Samuti on järgmine väärtusahela lüli ehk kuivatamine ja töötlemine tunduvalt suurema marginaaliga kui kasvatamine ja korilus. Lisaks aitaks naisi ka see, kui nad seljad kokku paneks ja kokkuostjate vastu ühise läbimisrinde moodustaks. Samm haaval, doonorite abiga, saab ka siin naised iseseisvamaks.

Kindlasti teevad mehed kasulikke asju aga nad esindavad ka kõige tüütumat osa siinsest rannaühiskonnast. Kui wazunga randa ilmub, hakkab kõnetamine “how are you my friend?”, “where are you from”, “let’s shake hands”, “hatuna matata”, “pole pole” ja seda järjekindlalt. Hommikul 10 paiku kui on mõõna tipphetk ehk madalaim veetase ning võimalik ca kilomeeter ookeanisse korallrahuni kõndida, on meie ranna ees üle 60 ettevõtja. Üksikud naised nende seas müüvad rätikuid, meeste väärtuspakkumine jääb segaseks. Ligi pooled neist on end traditsiooniliselt riietanud, küllap proovitakse raha küsida ka pildi eest, lisaks on seljakottides mingit nodi kaasas. Merre jalutavatele külalistele kleebitakse end külge, näidatakse meresiile ja õiget suunda – valgel liival on mustad siilid väga hästi niigi näha ning kõndida tuleb ikka mööda liivariba, mitte korallil või adrul. Lisaks on võimalik näha meres erinevaid kalu, taimi ja elukaid. Kuidas viie-kuuekesi paari turisti piirates on võimalik raha teenida, jääb mulle segaseks. Olulisi tehingute toimumist ei tähendanud ning ei usu, et liiga heldelt kellelegi süütundest jootraha anti. Nad võiksid parem ka adru kasvatada, aga iha kergelt tuleva dollari vastu on vastupandamatu.

Kuigi keskmine turist maksab majutuse ühe öö eest ca kohaliku 1 kuu palga, siis muidugi võib eeldada, et ka 5-10 dollarit jotsi teenida päevaga on ühelt poolt võimalik ja samas ka täiesti arvestatav teenistus. Hotellis on 150 tuba ning realistlikult on võimalik oma nodi või giiditeenust müüa igale turistile siiski üks kord. Isegi kui hotell oleks alati 100% täis ja igas toas 2 inimest, siis teeks see keskmiselt 42 saabuvat turisti päevas. Isegi kui neist 25% 5 dollarit on nõus loovutama, teeb see alla 1 dollari per ettevõtja päevas.

Araabia mõju on siin tugev – Omaani sultan tõi kunagi oma pealinna Zanzibari, et orjakaubandust ajada ning araabia pealetükkivus on siin aafrika mõnusast olekust üle kasvanud. Kavalus, tuututamine ja hea õnne otsimine on araabia muinasjuttudes domineerivaks motiiviks, selmet oma elu paremaks teha vaeva nähes.

Hotell on palganud ka neli turvameest, kes kumminuiadega 150m rannariba patrullivad ning kaubitsejaid ca 25m kaugusel hoiavad hotellirannast. Õnneks algab varsti taas tõus, merepõhi täitub kuni hotelli piirini veega ja kaubitsejad peavad lahkuma.  Pealelõunal ja varahommikul loksuvad lained vastu hotelli aeda ja saab rahus ujuda.

Pildil segment rannast ca 40 ohvrit ootava kaupmehega, valgetes särkides on näha paar turvameest ja taamal olevad mustad täpid on turistid ja nende teejuhid ca 40-60 suhtega teejuhtide kasuks.rand

From → Tansaania

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: