Liigu sisu juurde

Hirmud

15. nov. 2019

Aafrikasse reisimisel võib olla hirmuks näiteks malaaria, mis tapab aastas pea pool miljonit inimest ning on Tansaanias alla viie-aastaste laste ja rasedate naiste peamine surmapõjus. Samuti peamine haiglasse sattumise põhjus tervikuna. Võib karta ka mõnda muud tõve, mis reisi ühel või teisel moel untsu keerab – on see siis kollapalavik või kõhulahtisus. Karta võib ka näiteks pöidlasuuruseid tarakane või mööda iga hea magamistoa seinu ringi liduvaid gekosid. Karta võib ka näiteks, et pühvlikari jookseb Su autost üle või et krokodill jões Sind naksab. Karta võib ka galaagode öiseid hüüdeid ning nende hüplemist Su onni katusel. Nagu ikka, on hirmud peamiselt põhjendamatud või kergesti maandatavad. Samuti on nad neid hirme mitte põdevale inimesele arusaamatud või naljakad.

Minul oli siia reisides peamiselt üks hirm, et kohalikud neegrid mind valgeks anastajaks või rahakotiks peavad ja seetõttu kurja pilguga vaatavad, minu tüssamist moraalseks ja legaalseks peavad või mõne muu žesti teevad. See, et siin kodanikele ja mitte-kodanikele on erinevad hinnad on arusaadav – isegi Tallinnas on ju ühistransport tasuta vaid kohalikele. Ma tõesti ei ole kunagi ühessegi neegrisse halvasti suhtunud tema päritolu või nahavärvi tõttu ega ühtegi neist ka orjaks müünud või ise orje pidanud. Ma väga kergesti fänniks ei muutu ja kedagi iidoliks ei pea, aga lähim, kes selle staatuseni jõudis teimse-eas oli üks 90ndatel pallinud MJ nimeline neeger-korvpallur. Oma tarbimises ma muidugi teadvustan, et enamus sellest on võimalik tänu piiratud elukvaliteedile Aasias või Aafrikas, aga otseselt orjastamisega ma end siiski ei seosta. Nii nagu eelnevalt kirjutatud, osutusid ka minu hirmud alusetuks. Kohalikud kohtlesid valget eksootikat sõbralikult.

Kas mõistlikule käitumisele on vaja otsida põhjuseid? Tegelikult mitte, aga ma ühte ajaloolist detaili siiski puudutaks, mis võib olla lugejatel, kellel gümnaasiumis Aafrika ajaloo tunnis parasjagu mõtted mujal olid, ununenud. Üks võimalikke põhjuseid on see, et valgete poolt rahastatud orjakaubandus leidis aset Aafrika läänerannikul, kust orjajõudu üle Atlandi Ameerika mandritele veeti. Ida-rannikul korraldasid orjakaubandust araablased. Ida-kaldal algas orjakaubandus varem kui läänes ning kestis samuti kauem, kuid ei saavutanud kunagi sellist mahtu kui läänerannikul. 1200 aasta jooksul veeti siiski Sansibari sadamatest iga päev orje araabiamaadesse, Pärsiasse ja Indiasse.

Orjandust ei leiutanud ei araablased ega eurooplased, see on aset leidnud paljudes tsivilisatsioonides ühel või teisel moel. Aga 18. sajandi lõpus ja 19nda alguses suurimad tarbijad ehk lääne-impeeriumid (Portugal, Inglismaa, Prantsusmaa, Madalmaad jt) väidetavalt kõlbelistel põhjustel hakkasid orja(kauba)ndust keelustama. Nii nagu me täna proovime piirata kilekottide kasutamist, elevandiluust nipsasju või liigset lendamist. Muide üks huvitavamaid ideid lendamisest tuleneva co2 piiramiseks on progresseeruv piletimaks – igale inimesele antakse nt üks või kaks lendu aastas maksuvabalt ning sealt edasi aina kruvitakse maksu peale iga järgmise lennu korral. Nii saaks iga pere oma puhkusereisi ikkagi ära teha, aga pidevalt äri või meelelahutuse nimel lendavad inimesed peaksid oma tarbimisharjumusi muutma või rohkem makskma. Nagu iga piirang, vastik, eriti kui oled reisibürooga seotud. Aga tõenäoliselt tänase hinnataseme pealt muutub lennunduse süsinikheide varsti suuremaks probleemiks kui autode oma ning midagi tuleb ette võtta. Mootorite efektiivsus ei parane nii kiiresti kui aina lisanduvate tarbijate huvi lendamise vastu. Huvitav, kas sarnaselt riikidevahelise co2 kvoodi kaubandusega tekiks ka eraisikutel võimalus oma maksuvabastusega kaubelda?

Nii nagu Lääne-Aafrika peredes oli sajandeid hirmuks, et naaberhõimu mehed tulevad, püüavad kellegi kinni ning müüvad kullakaevandusele või istandusele maha, siis idarannikul oli kullakaevanduse asemel vürtsikasvatus. Maailma isu kaneelisaiade, kardemonikuklite ja nelgiga maitsestatud toitude järgi oli piiramatu ning tööjõuintensiivne tootmine vajas ca 100 000 orja. Sansibar on Saaremaast väiksem. 100 000 orja Saaremaal oleks päris palju. Rasketest tingimustest kaevandustes ja istandustes räägitakse koolis ja meedias. Aga vürtsi kasvatuses? Iga aasta suri 15-20% orjadest, kelle asemel tuli siis mandrilt uued püüda ning kuna kogu saar oli vürtside alla pandud, siis ei jätkunud maad toidu kasvatamiseks. See eeldas toidu kasvatamist mandril, mida omakorda tegid orjad, sest ega siis orjapidaja vaba mehe poolt kasvatatud riisi ei jõudnud oma orjadele osta.

From → Tansaania

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: