Liigu sisu juurde

Rumala pea rõõmud ja valud

27. veebr. 2022

Tegin varahommikust matka ümber ühe muinasmälestise – pea 200m kõrguse Sigiriya lõvikivi, mille otsas oli kunagi kindlus ja kuningriigi pealinn. Kuulsin eemalt rõõmsat muusikat ning eeldasin, et lunapark on avatud – sarnane heli võiks kõlada ühe karusselli peal, kus lapsed delfiinide ja ükssarvikute seljas üles-alla ja ringiratast sõidavad.

Lähemale jõudes silmasin leheriisujat, kes oma töö on peatanud ning ainiti tivoli poole vaadates seisab. Teepeal oli kogunenud ka kaheksane grupp, kelle turistideks liigitasin ning kes samuti muusika suunas seisid. Tahaksin ka näha, mis seal nii põnevat on. Kiirendasin sammu ja uurisin hoolega aga ei näinud midagi. Hakkasin ringi vaatama ning sissepääsu juures seisis üks töötaja, teine mõni meeter temast eemal. Ka pargis olid inimesed tardunud. Tardusin siis minagi – olen ju selline kuuletuv lammas, kes oma peaga mõelda ei oska.

Kuna teised tardunud seisid käed kõrval nagu nõukogude lapsed keka-tunni rivistusel, siis eeldasin, et küllap on tegemist hümniga ja kõik on valvel. Ma selle riigi kodanik pole ja võtsin Kaitseväest omandatud „vabalt“ riviseisaku. Tore hümn on neil. Vahel on mul piinlik, et teise riigi hümni tivoliks pean, aga siis läheb õnneks üle ja elan kuidagi selle lolli peaga edasi. Tööpäeva alustamine hümniga pidi siinkandi asutustes ja tõsisemates firmades kombeks olema.

Sigiriya ümber on kaunis vallikraav – vesirooside vahel sulistasid mõned süsimustad sukelduvad linnud – ja läksin üle muru sinna äärde teloga üht klippi filmima. Varsti peatus teepeal motoroller kahe sõitjaga, kes mind vaatama jäid. Sellised suvalised külanoored. Häda neil minu toimetustesse sekkuda. Kuigi neil olid maskid ees, siis võis kehakeelest ja silmavaatest järeldada, et nii lolli turisti pole nad varem kohanud. Kuna ma lennujaamast läksin esimeseks kolmeks päevaks otse džunglisse ja alles nüüd jõudsin asfalteeritud asulasse, siis polnud kohalike tavadega kursis – äkki pole siin kombeks murul käia?

Igatahes tulin kõnniteele tagasi ja motoroller sõitis edasi. Meel hea, et pahandada ei saanud. Järgmise nurga taha keerates oli vallikraavi ääres suur silt „Beware of crocodiles“. Nojah, külapoisid vist olid valmis rünnaku korral karjuma, et lolli turisti päästa. Suutsin siiski selle lolli peaga ilma uut jama korraldamata õhtusöögini vastu pidada.

Sri Lankal on sõltuvalt asulast erinevatel kella-aegadel elektrikatkestused. Negombos on see viiest poole kaheksani. Hotellist saadeti mind 100m eemal asuvasse restorani – neil on generaator ja teenindavad kogu aeg. Tagasi tulles oli tänav kottpime, vaid mööduvate autode laternad sõiduteed valgustamas. Otsustasin teepervele pargitud autost mööduda majade poolt, et vältida valgustamata sõiduteele astumist ja liikluses mingit jama korraldamast.

„Mauhh“ olin põlvini kanalisatsioonis – auto ja majade vahel oli lahtine kanalisatsioon kuhu kogu selle linna solk uhutakse. Lõhnasin päris mehiselt – nüüd on siis see kogemus ka olemas, kuidas endalt kloaagimääret maha pesta ning hiljem operatsioonipiiritusega katki kukutud kintsu puhastada. Päris hästi kipitab. Hommikul jõuab õnneks proua kohale, seni proovin vähemalt magades suuremat jama enam mitte kokku keerata.

From → Sri Lanka

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: