Sind oodatakse jõuluks koju

Liiklus Sri Lankal on kaootiline ja lisaks vasakpoolne, mis meile täiendavat segadust tekitab. Kitsastel teedel otsivad oma sõiduvõimalust võrrid, tuk-tukid, autod, veokid, bussid. Olukorras, kus tuk-tukist möödub võrr ja võrrist omakorda auto ning vastutulev mikrobuss põikab korra teepeenrale, et ära mahtuda on tavapärased.

Arendamata maanteevõrk, olemasolevate teede hüplik kvaliteet, külast-külla kulgev käänuline rada mägistes tingimustes ja vananenud autopark viib keskmise liikumiskiiruse linnast väljas 25-40 km/h vahele. Kuigi saar on väike, siis aega kulub palju, et kuhugi jõuda.

Kogu selle kaose juures järgitakse piinliku täpsusega pidevjoont. Vastasvöönd täiesti tühi, traktor pobiseb 15-ga ees, vilgas sedaan endal istumise alla aga seda möödapõiget ei tee. Ma ei ole ka vastust saanud, miks pidev joon nõnda tähtis on.

Üks giididest arvas, et srilankalsed ei suuda reegleid jälgida ja seetõttu ei saa rahvusparkides neid autodest välja lubada. Nad korraldaksid kohe mingi läbu. Seetõttu on hea, et autojuhid vastutavad oma litsentsiga ja kõik turistid püsivad puuris. Mulle on vastupidi jäänud mulje eriti korralikest inimestest – näiteks ka üksinda motika seljas istujatel on ringi sõites mask ees. Vaid üksikud inimesed avalikus ruumis on maskita või selle endale habemeks keeranud. Seadus ütleb, et avalikus ruumis  tuleb maski kanda.

Olukord raudteel paneks OLE personali minestama. Kõnnitakse liipritel, rööbastel, tehakse ilusamatel pöörangutel selfiesid. Britid rajasid siia mägedesse oma kolonialisatsiooni ajal ühe kaunimatest raudteedest maailmas ning see on turismiatraktsioon iseeneses. Kui rong oma lähenemisest teada andmiseks vilet annab, tõmbuvad rööbasteelt inimesed piisavalt palju eemale, et hea selfie teha koos mööduva rongiga. Vaatamata aeglasele liikumiskiirusele on liiklussurmade arv elanike arvu kohta ca 3x suurem kui Eestis.