Liigu sisu juurde

Kalamehejutud

Kizimkazi kalurikülas peavad hollandlastest paar kolonialistliku meeleoluga hotelli. Kõik on veidi kulunud, raske otsustada, kas stiilselt või vajaks koht juba värskendust. Oluline, et rõdult jõuab paari sammuga valge liiva ja ookeanini. Ka siin rannaribal on 2-3 tüütajat, kes turistidele reise pakuvad, aga nende pealetükkimine ei ole võrreldav saare põhjaosa randadega. Esimesest “ei”‘st piisab. Ookeanis sulistades tulevad turistide juurde kohalikud 5-7 aastased külapoisid, kes oma paari inglisekeelse sõna ja kohaliku jutuvadaga põnevaid külalisi uudistavad. Kuigi hotell on omajagu suur ning saarel käib valget rahvast palju, on kaluriküla lastele ikka valge inimene põnev. Lapsed ujuvad/suplevad, aga üle pea vette ikkagi ei minda – ujumiskultuur teeb ka rannakülades alles esimesi samme. Mulle tundub, et ka mõned kalamehed ei oska ujuda.

Rannas on ankrus sadakond paati, nii “dhow” stiilis purjepaadid, kalapaadid kui väiksemad aeru- ja mootorpaadid. Koos tõusuga 14-15 paiku kogunevad külamehed randa, madalapõhjalisse mootorpaati laotakse ca 15 kalurit ning sõidetakse paarsada meetrit välja kaluripaatideni – seal ronib igasse paati 3-4 kalurit ning minnakse merele. Tansaanias on üle 35 000 ookeanikaluri, Sansibari vetest tõmmatakse välja aastas 34 000 tonni kala. Kala on auväärsel neljandal kohal ja moodustab üle 4% riigi ekspordist (väärismetallid 42%, tubakas alla 8 ja vürtsid üle 5%).

Vingemad merekarud seilavad terve öö oma lemmik püügikohta, et järgmine päev ookeanil püüda ja seejärel öösel tagasi sõita. Valdav enamus jõuab öö möödudes koos päikesetõusuga juba tagasi, jäävad taas nö reidile ja mootorpaat läheb neile vastu, laob mehed koos saagiga peale ja toob kaldale. Siin ootab neid ligi 100 klienti ja oksjonipidajad. Mõõkkalad, doradod, tuunikalad, wahood ja trevallyd, makrellid, kaheksajalad ja muu saak laotatakse liivale, kolm oksjonipidajad hakkavad numbreid karjuma ning ostjad nihelema. Varsti hakkavad rahapatakad ja kala omanikku vahetama. Patakad seetõttu, et 10 000 šillingit on ca 4 eurot. Küla miisud käivad seltskonna vahel ringi, teades, et varem või hiljem keegi roogib oma kala siinsamas rannaliival ära. Vaevalt, et sellises keskkonnas kasvanud kass hiiri oskab püüda. Kui, siis ainult meelelahutuseks.

Mõned ostjad on end varustanud mõõtlindi või rippkaaluga, teised usaldavad oma silma ja oksjonipidaja hinnangut. Suuri tuunikalu müüakse ühe kaupa, väiksemaid makrelle 3-4 tükki koos pundiks köidetud. Kuigi kalad on meie silma jaoks hiiglaslikud, siis sel hommikul ühtegi nii suurt ei olnud, mida üks mees ei suudaks paadist välja tõsta ja liivale lohistada. Tõsi, selle pea kahemeetrise mõõkkala kaldale toomist ma ei näinud. Siit alustavad kalad oma teekonda külarahva lauale, kohalikku restorani ja Stonetowni turgudele. Nii nagu ka eile õhtul, söön ka mina täna värsket grillkala.kala

Hirmud

Aafrikasse reisimisel võib olla hirmuks näiteks malaaria, mis tapab aastas pea pool miljonit inimest ning on Tansaanias alla viie-aastaste laste ja rasedate naiste peamine surmapõjus. Samuti peamine haiglasse sattumise põhjus tervikuna. Võib karta ka mõnda muud tõve, mis reisi ühel või teisel moel untsu keerab – on see siis kollapalavik või kõhulahtisus. Karta võib ka näiteks pöidlasuuruseid tarakane või mööda iga hea magamistoa seinu ringi liduvaid gekosid. Karta võib ka näiteks, et pühvlikari jookseb Su autost üle või et krokodill jões Sind naksab. Karta võib ka galaagode öiseid hüüdeid ning nende hüplemist Su onni katusel. Nagu ikka, on hirmud peamiselt põhjendamatud või kergesti maandatavad. Samuti on nad neid hirme mitte põdevale inimesele arusaamatud või naljakad.

Minul oli siia reisides peamiselt üks hirm, et kohalikud neegrid mind valgeks anastajaks või rahakotiks peavad ja seetõttu kurja pilguga vaatavad, minu tüssamist moraalseks ja legaalseks peavad või mõne muu žesti teevad. See, et siin kodanikele ja mitte-kodanikele on erinevad hinnad on arusaadav – isegi Tallinnas on ju ühistransport tasuta vaid kohalikele. Ma tõesti ei ole kunagi ühessegi neegrisse halvasti suhtunud tema päritolu või nahavärvi tõttu ega ühtegi neist ka orjaks müünud või ise orje pidanud. Ma väga kergesti fänniks ei muutu ja kedagi iidoliks ei pea, aga lähim, kes selle staatuseni jõudis teimse-eas oli üks 90ndatel pallinud MJ nimeline neeger-korvpallur. Oma tarbimises ma muidugi teadvustan, et enamus sellest on võimalik tänu piiratud elukvaliteedile Aasias või Aafrikas, aga otseselt orjastamisega ma end siiski ei seosta. Nii nagu eelnevalt kirjutatud, osutusid ka minu hirmud alusetuks. Kohalikud kohtlesid valget eksootikat sõbralikult.

Kas mõistlikule käitumisele on vaja otsida põhjuseid? Tegelikult mitte, aga ma ühte ajaloolist detaili siiski puudutaks, mis võib olla lugejatel, kellel gümnaasiumis Aafrika ajaloo tunnis parasjagu mõtted mujal olid, ununenud. Üks võimalikke põhjuseid on see, et valgete poolt rahastatud orjakaubandus leidis aset Aafrika läänerannikul, kust orjajõudu üle Atlandi Ameerika mandritele veeti. Ida-rannikul korraldasid orjakaubandust araablased. Ida-kaldal algas orjakaubandus varem kui läänes ning kestis samuti kauem, kuid ei saavutanud kunagi sellist mahtu kui läänerannikul. 1200 aasta jooksul veeti siiski Sansibari sadamatest iga päev orje araabiamaadesse, Pärsiasse ja Indiasse.

Orjandust ei leiutanud ei araablased ega eurooplased, see on aset leidnud paljudes tsivilisatsioonides ühel või teisel moel. Aga 18. sajandi lõpus ja 19nda alguses suurimad tarbijad ehk lääne-impeeriumid (Portugal, Inglismaa, Prantsusmaa, Madalmaad jt) väidetavalt kõlbelistel põhjustel hakkasid orja(kauba)ndust keelustama. Nii nagu me täna proovime piirata kilekottide kasutamist, elevandiluust nipsasju või liigset lendamist. Muide üks huvitavamaid ideid lendamisest tuleneva co2 piiramiseks on progresseeruv piletimaks – igale inimesele antakse nt üks või kaks lendu aastas maksuvabalt ning sealt edasi aina kruvitakse maksu peale iga järgmise lennu korral. Nii saaks iga pere oma puhkusereisi ikkagi ära teha, aga pidevalt äri või meelelahutuse nimel lendavad inimesed peaksid oma tarbimisharjumusi muutma või rohkem makskma. Nagu iga piirang, vastik, eriti kui oled reisibürooga seotud. Aga tõenäoliselt tänase hinnataseme pealt muutub lennunduse süsinikheide varsti suuremaks probleemiks kui autode oma ning midagi tuleb ette võtta. Mootorite efektiivsus ei parane nii kiiresti kui aina lisanduvate tarbijate huvi lendamise vastu. Huvitav, kas sarnaselt riikidevahelise co2 kvoodi kaubandusega tekiks ka eraisikutel võimalus oma maksuvabastusega kaubelda?

Nii nagu Lääne-Aafrika peredes oli sajandeid hirmuks, et naaberhõimu mehed tulevad, püüavad kellegi kinni ning müüvad kullakaevandusele või istandusele maha, siis idarannikul oli kullakaevanduse asemel vürtsikasvatus. Maailma isu kaneelisaiade, kardemonikuklite ja nelgiga maitsestatud toitude järgi oli piiramatu ning tööjõuintensiivne tootmine vajas ca 100 000 orja. Sansibar on Saaremaast väiksem. 100 000 orja Saaremaal oleks päris palju. Rasketest tingimustest kaevandustes ja istandustes räägitakse koolis ja meedias. Aga vürtsi kasvatuses? Iga aasta suri 15-20% orjadest, kelle asemel tuli siis mandrilt uued püüda ning kuna kogu saar oli vürtside alla pandud, siis ei jätkunud maad toidu kasvatamiseks. See eeldas toidu kasvatamist mandril, mida omakorda tegid orjad, sest ega siis orjapidaja vaba mehe poolt kasvatatud riisi ei jõudnud oma orjadele osta.

Paradiisisaare põrguvaade

Tanganijika sisemaal ringi sõites olid kohalikud sõbralikud ja abivalmis, alati olemas kui neid vajad kuid muul ajal samm eemal oma elu elamas. Udzungwa matka eel andsid külamehed matkakepid ning ütlesid, et kui me alla tuleme, siis nad avavad kohalike nikerduste poe ja oleksid tänulikud väikese toetuse eest kohalikule kogukonnale. See oli kõige agressiivsem müügikogemus, mis meile 9 päeva jooksul osaks sai. Ostsime vist pea 30 euro eest suveniire. Kohalikku kogukonda toetas ka meie autojuht, kes koju perele ja sõpradele mitu sülemit banaane ja mitu ämbrit tomateid-paprikaid kaasa ostis. Külast saab neid kolm korda odavamalt kui linna poest ning õigest kohast ostes on ka keemiavabad. Külanaised on kambapeale põlluharimise ette võtnud ning müüvad ca kümnekesi koos teeääres oma saadusi. Osta kellelt tahes, raha liigub ühe kindla daami kätte, kes oli oma rätiku sisse mitu sõlme teinud rahapatakate hoidmiseks. Õhtul jagatakse omavahel kasum.

Naised on toimekad ka Sansibaril – korjavad hommikul adru, mõõna ajal kõnnivad sadakond meetrit merre, kus nende aiand (merend?) asub ja kinnitavad vetikad nööride ja pulkadega. Seal ta kasvab suuremaks ning korjatakse ja müüakse kokkuostjatele. See äri algas 80ndate lõpus ja annab tööd ligi 25 000 kohalikule. Oluline elukvaliteedi tõus ja naistele võimalus oma raha teenida. Äri on kehvemaks jäänud kuna veetemperatuur on soojenenud ning vetikas ei kasva enam nii hästi. Nagu ikka, tillita töötajad saavad ka siin pügada. Kõrgema kvaliteediga väärtuslikum vetikas kasvab sügavas vees ning see eeldab uusi oskusi ning ka varustust (või stardikapitali selle soetamiseks). Samuti on järgmine väärtusahela lüli ehk kuivatamine ja töötlemine tunduvalt suurema marginaaliga kui kasvatamine ja korilus. Lisaks aitaks naisi ka see, kui nad seljad kokku paneks ja kokkuostjate vastu ühise läbimisrinde moodustaks. Samm haaval, doonorite abiga, saab ka siin naised iseseisvamaks.

Kindlasti teevad mehed kasulikke asju aga nad esindavad ka kõige tüütumat osa siinsest rannaühiskonnast. Kui wazunga randa ilmub, hakkab kõnetamine “how are you my friend?”, “where are you from”, “let’s shake hands”, “hatuna matata”, “pole pole” ja seda järjekindlalt. Hommikul 10 paiku kui on mõõna tipphetk ehk madalaim veetase ning võimalik ca kilomeeter ookeanisse korallrahuni kõndida, on meie ranna ees üle 60 ettevõtja. Üksikud naised nende seas müüvad rätikuid, meeste väärtuspakkumine jääb segaseks. Ligi pooled neist on end traditsiooniliselt riietanud, küllap proovitakse raha küsida ka pildi eest, lisaks on seljakottides mingit nodi kaasas. Merre jalutavatele külalistele kleebitakse end külge, näidatakse meresiile ja õiget suunda – valgel liival on mustad siilid väga hästi niigi näha ning kõndida tuleb ikka mööda liivariba, mitte korallil või adrul. Lisaks on võimalik näha meres erinevaid kalu, taimi ja elukaid. Kuidas viie-kuuekesi paari turisti piirates on võimalik raha teenida, jääb mulle segaseks. Olulisi tehingute toimumist ei tähendanud ning ei usu, et liiga heldelt kellelegi süütundest jootraha anti. Nad võiksid parem ka adru kasvatada, aga iha kergelt tuleva dollari vastu on vastupandamatu.

Kuigi keskmine turist maksab majutuse ühe öö eest ca kohaliku 1 kuu palga, siis muidugi võib eeldada, et ka 5-10 dollarit jotsi teenida päevaga on ühelt poolt võimalik ja samas ka täiesti arvestatav teenistus. Hotellis on 150 tuba ning realistlikult on võimalik oma nodi või giiditeenust müüa igale turistile siiski üks kord. Isegi kui hotell oleks alati 100% täis ja igas toas 2 inimest, siis teeks see keskmiselt 42 saabuvat turisti päevas. Isegi kui neist 25% 5 dollarit on nõus loovutama, teeb see alla 1 dollari per ettevõtja päevas.

Araabia mõju on siin tugev – Omaani sultan tõi kunagi oma pealinna Zanzibari, et orjakaubandust ajada ning araabia pealetükkivus on siin aafrika mõnusast olekust üle kasvanud. Kavalus, tuututamine ja hea õnne otsimine on araabia muinasjuttudes domineerivaks motiiviks, selmet oma elu paremaks teha vaeva nähes.

Hotell on palganud ka neli turvameest, kes kumminuiadega 150m rannariba patrullivad ning kaubitsejaid ca 25m kaugusel hoiavad hotellirannast. Õnneks algab varsti taas tõus, merepõhi täitub kuni hotelli piirini veega ja kaubitsejad peavad lahkuma.  Pealelõunal ja varahommikul loksuvad lained vastu hotelli aeda ja saab rahus ujuda.

Pildil segment rannast ca 40 ohvrit ootava kaupmehega, valgetes särkides on näha paar turvameest ja taamal olevad mustad täpid on turistid ja nende teejuhid ca 40-60 suhtega teejuhtide kasuks.rand

Miks Tansaanias ei sõdita?

Aafrika riikidega käivad käsikäes kodusõjad, autoritaarsed režiimid, terrorism, konfliktid, kuritegevus, meelerahutused. Tansaania on mõningate eranditega suutnud seda vältida (meelerahutusel Zanzbaril 2001 jaanuaris tapeti 35 osalejat ja 1998.a. kärgatas pomm USA saatkonna juures Zanzibaril). Üdliselt võib pidada siiski siseriiklikku läbisaamist eriti Aafrika kohta väga rahumeelseks. Võime kinnitada vähemalt kesk-osa, mida küll turismikirjanduses lõuna-tiiruks kutsutakse, et tõesti on sõbralik ja rahumeelne rahvas. Vähemalt päeval. Öösiti ei soovitata maanteedele jääda – kohalikud pätid tärkavad ja võivad röövi üritada.

Hakkasin kohalikelt viisakus piires uurima, et miks te siis ei tapa teineteist? Nende vastuste põhjal kujunes mul allolev teadmine.

Tansaanias eristatakse üle saja etnilise gruppi, kes peamiselt on Bantu hõimud. Lisaks on naaber-riikide konfliktide eest siia põgenenud/sisse rännanud hõimud. Riik on pigem vaene, mis tavaliselt on korrelatsioonis kuritegevuse ja muu vägivallaga. Kui Eesti GDP on elaniku kota erinevate allikate alusel maailmas 39 kuni 43ndal kohal, siis Tansaania leiame ca 150ndalt positsioonilt ja 10x väiksema tuluga elaniku kohta (ostujõudu arvesse võttes).

Tansaania on ühendvabariik – enne iseseisvumist, oli protektoraatide nimed Tanganjika ja Sansibar – mõlemad said ühinemisel kolm tähte riiginimesse kuigi San on territooriumilt tilluke võrreldes Taniga. Siin on erinevatel perioodidel valitsenud briti, saksa, portugali ja omaani võimud. Kuigi ranna-aladel on rohkem moslemeid ja sisemaal kristlasi, siis läbi saadakse omavahel segamini igalpool. Samuti abiellutakse läbi uskude ja hõimude ning lapsed võivad võtta teise vaate vaimsele maailmale kui nende vanemad.

Pärast iseseisvumist esimene president Julius Nyerere, kellest väga härdunult räägitakse, tegi targa otsuse – võttis ametliku riigikeelena suahili kasutusele ja tegi selle koolides kohustuslikuks. Seni kõik need hõimud rääkisid igaüks oma keelt ja teineteisest aru ei saanud. Kohalikud isegi ütlevad, et Julius lõi suahiili keele, mis päriselt tõele ei vasta aga näitab, kuidas teda riigimehena hinnati. Sellega oli tekkinud võimalus probleemide korral rääkida. Hõimud said kokku tulla ja oma erimeelsustest rääkida.

Ega Julius mingi ingel ei olnud – natsionaliseeris, lõi ühe partei süsteemi ja tänu tema pikale juhtimisele ja sealt kujunenud ühiskonnakorraldusele ei ole Tansaania oma rahumeelset lähiminevikku majanduslikuks heaoluks suutnud muuta. Mitmed naabrid, kel vägivalda rohkem, on tunduvalt paremal järjel.

Kui interneti-avarustest lisamaterjali vaadata, siis võiks lisaks Juliusele võimalike põhjustena välja tuua ka, et Tansaanias ei ole domineerivat hõimu – suurim on ca 15% elanikkonnast ning kohe iseseisvuse algusest on valitsus mõistnud hariduse olulisust ning kooliskäimine on valdav. Siinkohal märgin ära, et üks võõrustajatest pakkus ainsana, minu mitte-sõdimise küsimusele vastuse seoses haridusega. Tema loogika oli küll teistpidine – arvas, et rahvas on külades nii rumal, et nad on vähesega rahul ning kui poliitikud korra viie aasta tagant käivad neile haiglaid ja veevarustust lubamas, siis nad taas usuvad ja elavad edasi.

Nädal sisemaal jättis kohalikest väga toreda, siira ja sõbraliku mulje, Dar Es Salaam ja Sansibar on oma araabia mõjutustest tulenevalt tunduvalt pealetükkivamad ja lärmakamad. Kas ka ohtlikumad, ei oska adekvaatselt hinnata.

Külaelu

“Wazunga, bai!” hõikavad kõrvuni naeratavad külalapsed ja lehvitavad meile kui asulast läbi sõidame. Nad on lihtsalt siiralt õnnelikud eksootilist külalist nähes nagu meie akaatsiapõõsastikus nosivat kaelkirjakut vaadeldes. Tahaks midagi vastu hõigata, aga rohkem kui “bai” ei oska või julge. “Wazunga”‘s ei ole midagi kolonialistlikku ega halvustavat – see on suahiili sõna europiidi või laiemalt välismaalase kohta. Tegelikult oleks tore, kui Misso või Karksi-Nuia küla lapsed võiksid ka hõigata “Tere, neeger!”, ilma et keegi seotud osapooltest selles midagi taunimisväärset kuuleks. Siis saaksin ka mina siin lapsi vastu tervitada samaväärselt.

Arusaadavalt tegeletakse maapiirkondades maaharimise ja karjakasvatusega, samuti peetakse muid loomi-linde. Oma saadusi müüakse suuremate teede ääres kui ka kokkuostjatele. Kui külast on linna 5-6 tundi mööda iga vihmahooajaga hävinevat teed, siis see väga lihtne äri ei ole. Nii transpordikulu kui säiivuse tõttu – kastis põrklevast tomatist saab poolel teel linna roiskunud ketšup. Lihtsamini ligipääsetavatesse küladesse sõidavad kokkuostjad kohale, teevad põllumeestega kaupa ning külast väljasõidul peatatakse nad käepärastest vahenditest tehtud tõkkepuu juures, kus tuleb tasuda riigile 18% käibemaksu ostetud kauba pealt.

Kohaliku omavalitsuse ja koolimaja on sageli küla kõige esinduslikumad, samas on ka külasid, kus koolimajaks on postidele tõstetud varjualune, millel ka kõvem põrand. Koolivorm on riiklikes koolides tavaliselt sinise alumise ja valge ülemise otsaga. Palju kasutatakse ka lillat vormi. Kui pere seda kombekaks peab, seovad tütarlapsed koolivormi juurde pähe ka valge räti, et oma juukseid varjata. Rätita ja rätiga, poisid ja tüdrukud mängivad tänavatel segamini. Vabal ajal pannakse selga värvikirevad väga hästi istuvad kleidid, mis vähemalt kaugelt vaadates tunduvad ka puhtad. Poisid on nagu poisid ikka – pigem meie moodi teksades ja t-särkides, aga kantakse ka traditsioonilisi ümberseotud rätikuid. Kuidas keerulistes veeoludes riided puhtad hoitakse, jääb teadmata. Suvalises külakoolis käib algklassides sadakond last.

Vee-olud on tõesti keerulised, eriti kuival ajal kui väiksemad jõed ära kuivavad. Külarahvale võib see tähendada näiteks 3-4 kilomeetrist jalutuskäiku hommikul, et oma pangedega majja vett tuua lähimast looduslikust veekogust või külakaevust. Eks nad lähevad nii nagu Onu Remuse juttudes – suurematel suure panged, väiksematel väiksed panged. Paremini varustatud on kahe ratta vahele raami või plate ehitanud ja lükkavad seda käruna. Nii jõuab 100 liitrit ikka koju vedada. Valitsus tegeleb vee ja elektri lubamisega. Suuremates alevikes on siiski, kas iseseisvalt või mõne abiprojekti raames, vesi ja kanalisatsioon loodud. Millal ülejäänud kaks kolmandikku need mugavused saavad, ei oska ennustada.

Traditsioonilised majad on puukeppide vahele mätsitud saviseintega ja kuivatatud rohust katustega. Sageli on katus vahetatud ka pleki, plastiku või eterniidi vastu. Palju on ka punastest tellistest laotud kodusid. Uks tavaliselt on, akendeks on kõige sagedamini trellid ja võrk. Kuid siiski nägin külades ka klaasimeistrid, seega kasutatakse ka klaasi kuigi neid töökodasid väga sageli ei esinenud. Lisaks savikojale, kus telliseid meisterdatakse ning kivikojale, kus kvartsi käsitsi purustatakse on tavaliselt igas külas kummiteenus – kompressor rehvde parandamiseks, keevitusvardad ja -masin lihtsamateks töödeks, vulkaniseerimise võimalus ning relakas. Relakas on tarviline vara – näiteks tänases peatuspaigas oli töömehele toodud üks hammasratas, mida ta oma plätus jalaga paigal hoidis ning relakaga selle hambaid tervamaks lasi. Oskustööjõud ei vaja ohutusmeetmeid.

Levinud ametid on ka näiteks puussepp – müüvad nii servatud laudu, kohapeal meisterdatud voodeid ning õpipoisid löövad kokku kartulikaste. Mägisemate maanteede ääres on müügiks ka puust tõkiskingad rekkameestele. Igasugu esmatarvete müüjaid on palju, kellel on pesupulbrit, kellel limpsi, kellel rätikud. Superkioskites kõik kolm korraga. Kütteks on müügil kartulikottides puusüsi ning sageli näeb ka pereliikmeid erinevatest rontidest sülemitega metsast koduteel. Limpsipudelites saab osta ka naftasaadusi – kas siis koduse generaatori või punnvõrri jaoks. Teeääred on oma igapäeva asju ajavaid inimesi täis. Kes on olnud tublim, see veab rattaga, aga peamiselt siiski jalgsi. Naised kannavad domineerivalt oma kompse peas ja lapsi rätikuga seljas. Vajadusel mõlemat korraga.

Pildil Jane ja Gifty sõitmas puusepa poe ja mobiilifirma esinduse vahelt läbi.IMG_2125

Nohu!

Nohu tuleb ikka ootamatult! Seekord kell 7 hommikul – jõudsime maasaide külla ning oma pere eluviisi hakkas meile tutvustama 27-aastana Nohu (rõhk esimesel silbil, o teises vältes). Maasaide reservaat Ngorongoro asub Põhja-Tansaanias. Kuidas said nad siia lõunasse? Sellele on lühike ja pikk vastus.

Maasaid elasid kunagi tänase Egiptuse aladel, kus oli liiga palju sõdimist ning maasaid soovisid sealt ära rännata. Maasaid hakkasid küsime endilt “kairo? kairo?”, mis tähendab maasai keeles “kuhu me lähme?”. Maasaid läksid, linnale aga olid nad nime andnud. Otsustasid minna lõunasse ja seal olid head rohumaad nende loomadele – ütlesid “sidan!” ehk “hea koht”. Tänapäeval on seal Sudan. Kui seal olud muutusid, tuli taas liikuda. Leiti järgmine hea ala ning öeldi “kinjya” ehk “me sööme palju”. Tänapäeval on seal Keenia, mille pealinn Nairobi tähendab “külm” maasai keeles. Jõudes veel lõuna poole, nägid nad “lõputuid rohuväljasid”, mis nende keeli on “serengeti”.

Kuna nende elustiil eeldab piisavalt rohumaad ja vett loomadele, siis Põhja-Tansaanias on kitsaks minemas. Seetõttu 5 aastat tagasi otsustas selle pere isa, et nad liiguvad lõunasse edasi. Kolme kuuga rändasid 50-liikmelise pere ja 120 pealise karjaga (lisaks lambad, kitsed) Mikumi rahvuspargi lähistele ning kahe teise maasai perega jäid siia paikseks. Niikaua kuni siin on hea, pole plaanis edasi liikuda. Aga millal rännak jätkub, seda ette ei tea.

Isal on viis naist, kolm võttis kohe algul kuna oli suure karjaga ning kaks on hiljem juurde tulnud, kuna naised hakkasid kurtma, et nad ei jõua loomade eest hoolitseda ja naisi on juurde vaja. Kokku kolm põlvkonda elab perena koos. Naised lüpsavad lehmi, ehitavad muda-onne ja meisterdavad ehteid ning mehed kaitsevad loomi kiskjate eest. Päeval on nö karjas ja öösel ajavad loomad akaatsia-okstest tarandikku, mida vahetustega valvavad, et lõvi või hüaan või šaakal kedagi kaasa ei viiks. Isa on oma elus kolm lõvi tapnud, poisid on selleks valmis.

Nohu käis seitse pluss neli aastat Mikumi külakoolis ning seejärel töötas naabruses asuvas hotell-laagris turvamehena. Isa oli vastu ideele, lasta mingitel võõrastel inimestel tulla vaatama, kuidas nad elavad, piiluda sisse nende kodudesse ja rikkuda nende elustiili. Paraku läks Nohu turvamehena kogutud raha eest kaheks aastaks tehnikumi turismi õppima. Tuli tagasi, näitas isale oma sertifikaati ning veenis teda, et ta ei taha midagi muuta, aga külalistelt saab veidi lisaraha, lisaks naiste tehtud ehteid müüa ja nende elustiil on teistele huvitav vaadata. Isa lõpuks lubas. Kolm esimeset külalist kolm kuud tagasi olid prantsuse tüdrukud. Üks neist armus Nohu venda ning elavad nüüd koos Alsace’i piirkonnas Prantsusmaal.

Praegu käib Nohu oma telefoni laadimas seal samas laagris, kus ta kunagi töötas, samuti õhtuti palub luba seal kuskil istuda ja lugeda, et õppida. Tal on plaanis osta päikesepaneel, et saaks kodus telefoni laadida ja lugeda. Samuti tahaks, et naised ehitaksid ühe onni juurde, kus saaks külalistele maasai kokandustunde teha.

Pildil vestab Nohu Janele hambaharja.

IMG_1908

Te kõik sööte elevandi sitta!

Didi oli just lõpetanud detailse ja teatraalse ülevaate, kuidas ta sõltumata liigist – antiloobist inimeseni, suudab väljaheite järgi kükitaja soo määrata. Seda eeldusel, et palju aega pole möödunud ja uriini jäljed on veel pinnasel näha. Teadmisi – tarvilist vara jagas ta elevandi pabulakuhja kõrval, mida kuival ajal võib kuni 10 kilo kokku olla. Siis tulevad ka mesilased elevandi pabulate kallale, et sealt vett saada – kuival ajal kogu ülejäänud loodus praguneb ja tolmab. Luristavad mõnuga ja seejärel lähevad nad mett tegema. Ehk kui te Aafrika mett sööte, siis see on elevandi pabulatest ammutatud.

Didi on Ndengeleko hõimu esindaja – haritud loodusemees, kes puukoorest punutud riietes, paljajalu, viskeoda ühes ja vesivohlu sarv teises meid džunglis õigele rajale juhtis. Ta oli end saviga halliks määrinud, et näha välja nagu baobabi puu. Baobab on nii suuruselt kui vanuselt teine puu maailmas, aga Aafrikas kindel esimene. Baobab oli siin kui maailm loodi ning imeb käsnana endasse kogu maailma tarkust. Kuna tema puu süsi ongi käsnjas, siis esiteks talletab ta vett väga hästi ning teiseks ei ole tema vanust võimalik määrata aastarõngaste kaudu, kuna neid talle ei teki. Rusikareeglina – saja aastaga tuleb meeter ümbermõõtu juurde.

Seda baobabi käsnjat massi leotavad noored emad, et toita oma beebisid, et ka nemad kasvaksid suureks, tugevaks, targaks ja elaksid kaua ning edukalt. Loodusemehed topivad baobabi käsna ka endale ööseks kõrvadesse, et see maailma tarkuse antenn neile unenägudes selgeid signaale saadaks. Baobabi tüvi on mügerikke täis kuna elevandid kuival ajal löövad võhaga tema koore puruks, et käsna seest vett kätte saada. Ja siis saavad vett ka mesilased. Ehk kui te Aafrika mett sööte, siis see on baobabi tarkusest ammutatud.

Kirjutan seda teost baobabi vilju süües, millel on lisatud musta pipart, ingverit, suhkrut ja toiduvärvi. Piisavalt palju tarkust pole sealt veel tulnud, et aru saada, kas need viljad tuleks alla ka neelata või närida ja välja sülitada. Jätkan maailma mõtestamist siin inimkonna hällis – vahepeal kõrvetab päike, siis uputab vihm – loodus vohab ja viiking peab palavale ja niiskele kliimale vastu. Pärast seitsmetunnist maa- ja mägipiirkondade läbimist, oleme jõudnud Mikumi rahvuspargi äärealadele. Pildil Kisaki küla poisid keevitamas meie maasturi rollisammast tagasi kokku. Ekspeditsioon jätkub, Aafrika teed meid ei murra.

töökoda

Viktori jälgedes

Enamikel meist on eeskujud või inimesed, keda peame oma õpetajaks või suunanäitajaks. Sageli on nad samast valdkonnast, kus end ise teostame, kuid nad võivad meie ellu tulla ka pealtnäha arusaamatult või juhuslikult. Sõber Kaupo, kes armastab fotosid teha, rääkis mulle kunagi, et kunstimaailmas on hea kui eeskuju on kuskilt kaugemalt – kas siis sada aastat vana või tegutseb teiste tehniliste vahendite või žanriga. Muidu on oht kopeerima sattuda ja kaotada nö oma käekiri.

Reisid on tihti inspireeritud eelkäijatest või kunstiteostest. Näiteks Uus-Meremaal saab reisida Sõrmuste Isanda radadel või Pariisi avastada Da Vinci Koodi jälgedes. On inimesi, kes soovivad külastada kõiki jalgpallistaadione, kus on Meistrite Liiga finaali mängitud või kõndida mööda Siiditeed mõeldes kunagistele karavanidele. Kolleeg Tiit näiteks korraldab sel aastal admiral Bellingshauseni avastusretkest inspireeritud retke jäisele mandrile.

Ei soovi ka mina lihtsalt reisile minna ning otsisin jõukohast eeskuju. Selle õnneks ka leidsin poja unejutu raamatust. Raamatu autoritele võiks küll loodusteadustes mõningaid õpetussõnu jagada – see koht, kus gnuud, sebrad ja pühvlid rohtu söövad, ei ole kõrb, vaid rohumaa – näiteks savann. Aga karupoeg Viktori jälgedes minna lõvi Lõrri otsima, tundub mulle jõukohane küll. Hiirepoeg Tomi kaasa ei võta, aga Ärtu Emanda küll.

IMG_1794

Kui keset savanni peaks internet olema, siis kirjutan siia veel.

Mkuranga bensiinijaamast, pühapäeva hommikul päikesetõusu aegu.

Headele inimestele

Eelmisel nädalavahetusel sai must ametlikult hipster. Läksin poodi ja ostsin 7.99 dollari eest käsitöö puuhalge. 8 tükki. Rahvusparkides on puude, ka kuivanud puude, kogumine keelatud. Ega see siin Eesti pole, kus mets on küttematerjali täis, aga ikka toob RMK iga peatuskoha juurde veel valmis halud ka, et asjatundmatud rüüstama ei läheks. Kuigi ma ei ole maa laps vaid ikkagi Tallinnast, siis ma olen kuni keskkoolini kõik suved Salatsel kasvanud. Ja meil on seal puuriitasid kümneks külmaks talveks. Ennevanasti minu lõhutud, viimasel ajal on isa üksi kõik ära teinud. Metsa tuleb rohkem peale kui jõuad ahju ajada – oli vaja seda maja soojapidavaks teha, enam ei kulu puidki õieti. Seega minu jaoks halgude ostmine on pea religioosne kogemus. Puud kasvavad metsas, neid ei osteta, kulla inimesed. Igaühel on ju oma mets olemas.

Aga ma tegin seda siiski. Olen siin erinevate põõsaste all magades loodusega paremini sõbraks saanud ja mulle tundus, et olin ära teeninud kolm lõkkevorsti. Selleks on aga vaja lõket. Käisin poes ja ostsin halud. Panin neli neist põlema, et vorste soojendada ja neli tükki kivipeale homme õhtuks, et siis ka röstleiba ja vorsti teha. Vorstid osutusid maitsvaks – kartsin sellist Soome kogemust, et vorst koosneb peamiselt teadmata ainest ja maitseb nagu saepuru, mida on võimalik ainult suure lurtsu selle moosiga, mida soomlased sinepiks kutsuvad, alla saada.

Hommikul veel tähtedesäras asusin teele, et Suure Kanjoni ääres päikesetõusu nautida ja seejärel mööda Kaibabi rada kanjonisse matkata. See kõik õnnestus ning Luukere vaatenukini ma kõndisin kuna “sealt edasi mineku puhul tuleb konsulteerida pargivalvuriga, sest see on väga väsitav ja ohtlik”. Igatahes edasi-tagasi matk Luukereni, mis pidi 4-6h aega võtma sai rõõmsalt jalutades 3 tunniga läbitud. Jälgides teisi matkajaid, siis kiiruse erinevus tuleneb sellest, et mul on nii ahhilka, põlved kui puusad terved. Astun otse alla, astmelt astmele, kivilt kivile, 30- või 80-sentimeetriste sammudega, kuidas parasjagu vaja on. Keskmine inimene tuleb välja, peab mõtlema, kuidas alla astuda, et põlv ei põruks, jalga ei nikastaks või tasakaalu ei kaotaks. Loomade seas nii suuri erisusi minu meelest ei ole – karu on ikka karu ja kotkas on kotkas ning nad teevad enam-vähem liigikaaslasele sarnaseid asju. Inimeste seas on aga oskused väga laiale skaalale ära mahutatud. Tagasi tulekul on vaja 5 kilomeetriga kerkida 630 tõusumeetrit. See on siis umbes sama, kui Kiviõli suusamäge mööda üles kõndida kuus korda ja natuke veel. Mõnus virgutav võimlemine. Sportlased kusjuures tegid seal trenni ja läbisid trassi joostes. Vähemalt alla jooksjaid ma nägin.

Pärast sellist toredat matka jõudsin laagrisse tagasi ning minu hipsterihalud olid kadunud. Sõitsin pargivahtide juurde uurima, et ega nemad ära ei korjanud, arvates, et ma juba ära läksin? Nemad vastu, et ei nad ei korja halge ning küllap mõni teine telkija arvas, et on lahkutud ja siia jäetud. Oi kurja. Teist korda ma ei suuda endale selgeks teha, et halgude ostmine on lubatud tegevus. Sõitsin oma platsi juurde tagasi ja mõtlesin naabrite peale – tunduvad varajased pensionärid, loevad samas asendis raamatut nagu eile, küllap naudivad lihtsalt värsket õhku ning ehk teavad laagrielust rohkem kui mina.

Mõnele lugejale võib see raskesti usutav tunduda, aga vajadusel suudan ma päris viisakalt suhelda, et mitte öelda isegi meeldiva inimese mulje jätta. Ka Shreki multifilmist tuttava Saabastage Kassi nägu teha. Lisaks näen ma välja (kolleegi tsiteerides) “nagu üks suvaline tudeng”. See kõik on võib-olla oluline alljärgnevat tõlgendades. Asusin naabrite pool teele – ehk saan targemaks, ehk saan halge, ehk saan võimaluse nende lõkkel küpsetada.

“Tere naabrid”
“Kuidas läheb?”
…mõne minuti pärast …
“Kas te olete täna enamuse aja siin laagris olnud?”
“Jaa”
“Ega te ei pannud tähele, kui keegi kõrvaltplatsilt halud ära võttis. Mul oli seal paar tükki jäetud, et õhtul vorste soojendada”
“Ei, aga meil on piisavalt – võta julgesti”
“Oi suur tänu, ma praegu ei hakka, aga võib-olla õhtul kui tuleb isu väike lõke teha. Suur tänu”

Õhtupimeduses (jah, lõpuks tuli üks pilvevine ja ei olnudki tähti taevas) pärast loojangusessiooni ja Yavapai Lodge’s internetis käimist (siin mobiililevi ei ole), et tööasjad korda saaks, jõudsin taas laagrisse ja otsustasin siis naabrite headust kasutada.

Läksin patsutasin nende karusuuruseid koeri ja ajasin paar sõna lorijuttu ning poetasin, et kui pakkumine veel jõus on, siis ma tõesti kolm halgu võtaks, et enda eine soojaks ajada. “Palun, palun, me oleme hästi varustatud”.

Tänasin veel tuhatkorda ja tegin oma platsile lõkkekese. Kolm vorsti kenasti reas – ega neid poolfabrikaate küpsetada pole vaja, aga soojalt maitsevad lihtsalt paremini, lisaks kaks röstleiba, et magustoiduks maapähklivõiga maiustada. Minu meelest päris sümpaatne keretäis. Naabrihärra tuli viie minuti pärast vaatama, kas ma ikka sain lõkke põlema. Naljatilk, siin kõrbes paneksin ma kasvõi kurja pilguga puud vaadates selle põlema. Kui Sa oled harjunud läbivettinud Eesti rabas või soos tule üles saama, siis see siin ei ole väljakutse. Igatahes tõi ta kaasa terve sülemi puid – “võta veel, õhtul on jahe ning hommikul läheb Sul veel vaja”. Sain jälle kiita kohalike inimeste hoolivust ja lahkust. Ta silmitses mu õhtusööki ja päris:

“Kuule, kas Sa tahaksid ühe õlle või klaasi punast veini toidu kõrvale?”.

Tegelikult mul oli endale autos ka veel üks purk Budweiserit – ostsin, sest see on Ameerika sümbol, aga samas müstiliselt halb õlu. Kohmetult vastasin, et “eks muidugi üks õlu pärast tänast matka oleks tore, aga te olete juba nii palju mind aidanud”.

Peremees lahkus, lubades varsti õllega tagasi olla. Läbi mändide oli kuulda, et annab naisele aru. Mõne minuti pärast oli ta tagasi.

“Proua saatis Sulle kanafileed, siin on taldrik ning nuga ja kahvel.” Nad vist peavad mind eriti õnnetuks inimeseks, kes peab vorsti toki otsast sööma. Kanafilee oli taldrikul kenasti fooliumiga kinni kaetud, et 30 meetrit siia kõndides mõni liivatera peale ei lendaks.

“Ja siin on üks õlu ning teine pärastiseks.” See, mis oli praeguseks, oli lahti tehtud ning laim sisse pigistatud – Modelo nimeline jook, laimiga päris hea. Teise õlle jaoks oli laimisektor eraldi hõbepaberisse pakitud ja kaasa antud.

“Ning siin magustoiduks karp šokolaadikompvekke ja pudel vett ka” Minu jaoks võtab see suuna juba glampingule – glamorous camping.

“Ma tõin laterna ka, näed panen siia lauale, siis on mõnus valge süüa. Head isu!”

Soovisime head ööd ning naabrid kolisid telki – nende telk oli selline kuhu sai sisse kõndida ja tundus, et seal on täispikkuses voodid koos madratsiga sees. Koertel oli oma katusealune. Kui olin söömise lõpetanud – vorstid jäidki söömata, sest kana oli nii palju ja nii hea – pesin nõud ja viisin nende alale tagasi. Nende laual oli muude asjade seas ka dekoratiivkõrvitsad. Inimesed võtavad lihtsalt telkimist erinevalt.

Sellised head inimesed elavad siin. Aitäh neile ja aitäh headele inimestele kodus. Pere võimaldas minna, balti jaamas tegid teised töö ära, Assar andis objektiivi, Ingmar nõustas meditsiiniküsimustes. Usun, et hiljemalt jõuludeks saan ka pildid ilmutatud, kuigi eesmärk on veel novembris jõuda. Head varjusurma, blogi. Statistika ütleb, et igakord kui ma pikemalt Eestist ära olen (kahest kaks), siis järgmise kvartali jooksul tehakse ettepanek mingit muud tööd teha. Eks näis, kas seekord juhtub ka nii või on ikkagi see piir kahe kuu, mitte kolme nädalase reisimise peal.

 

30 aastat hiljem

See on see raamat, mida Alexandre Dumas kunagi ei kirjutanud. Proovisime Cinthyaga meelde tuletada, kuidas me kirjasõpradeks saime, aga kahtlusevaba versiooni ei leidnud. Tema arvas, et nende õpetada oli käinud Nõukogude Liidus mingil konverentsil, kus kohtus meie õpetajaga. Ma ei julge isegi seda pakkuda, kas õpetaja oli tol ajal Els Lindvet või Marju Tapfer. Igatahes olime meie esimesena kirjutanud ja nende klassis oli kirjad laiali jagatud. Mul ei ole seda esimesena kirjutamise mälestust, vaid pigem oleksin arvanud, et vastasin tema kirjale.

Ma olevat talle saatnud mustvalge pildi, kus mul olid juuksed turris või siis kammimata. Põhimõtteliselt võivad mõlemad variandid tõesed olla. Samamoodi tuli mulle üllatusena, et olin talle oma lemmikansambli plaadi saatnud – esiteks grammofoniplaadi tervena kohalejõudmine USAsse tundub juba väike ime, aga äge et ma siis sellega hakkama sain. Olevat olnud mingi punkrock bänd – küllap Singer Vinger.

Ainus, mis ma mäletan on see, et tal oli lemmikraadiojaam, mille kleepeka ta saatis. Q106 – kleepisin selle Panasonicu makile, mille ema Inglismaalt oli toonud. Mäletan ka küsimust, et milline on Su lemmik teksabränd. Kaheksakümnendate lõpus ühelt nõukogude lapselt ei tasu selliseid asju küsida – teoreetiliselt võin ma teada, mis asjad on teksad, aga peale Sangari ei oska ühtegi neist ju esile tuua. Kirjutasin kindlasti ka Rock Summerist, mis oli nonde vabanemisaastate kõige olulisem sündmus ja sümbol. Mulle meeldis juba 11sena lava ette trügida ja tolmus või mudas karelda koos päris rokkaritega.

Kirja saatmine oli olnud ka siinpool omamoodi rituaal – kogu pere pidi teda viima postkontorisse, kus margistati ja teele saadeti ning mõned kuud hiljem võis ka vastus tulla. Kui nõukogude postivõrk seda ära ei kaotanud. Mainides nüüd oma vennale, et ta oma kirjasõbraga kokku saab, oli ta vend isegi mu nime veel mäletanud.

See, et me ca neli aastat tagasi internetis kohtusime, on Cinthya teene. Ta kolis San Diegost põhjapoole ning tuba koristades leidis mu vanad kirjad. Mõtles, et proovib korra Googeldada – õnneks on mul maailmas unikaalne nimi – teist Jüri Etverki pole olemas ja minu leidmine pole suurem kunsttükk. Cinthya Martinezeid on maailmas vähemalt mõnikümmend tuhat, kui mitte mõnisada.

Tema unistuste nimekirjas on Horvaatias käimine, see, et ma seal 9 suve olen veetnud, tegi must hiiglase, mitte, et meie 40 sentimeetri kasvuerinevus niigi tsirkusemastaapi koomikat ei oleks võimaldanud tekitada. Leppisime kokku, et ta tuleb Horvaatiasse puhkama ja kui me samal ajal perega seal ei ole, siis lendab Splitist otse Tallinna meile külla. 1cint