Liigu sisu juurde

Ka nemad tegid ära

5. mai 2012

Sõidan taas mööda mereäärt. Nelja päeva jooksul, mis ma Moldovas veetsin, on Odessast saanud see, kellest legendid räägivad. Enne oli see tajutav, mõistetav, eeldatav. Koos 30 kraadise ilmaga on ühest sümpaatsest kevadisest linnast saanud suvepealinn. Elu keskpunkt.

Ooperiteatri ees kasvavad puud on raagus aiakunstiteostest muutunud rohetavateks kunstiteosteks.

Kõik kioskid on avatud, ranna-restoranid sisse seatud, spordivahendite laenutused on inventari kohale vedanud, mänguväljakud puhtaks nühitud ja hooaeg on kohe algamas. Vaid keskne ööklubi Arkadial saab veel viimast lihvi – klubi ees trotuaaril lebav kümne-meetrine kivisilt annab aimu uuenduskuuri ulatusest. Siia tuleb Moscow Beach Club – kallimaid kokteilid, kuumimad plaadikeerutajad, reserveeritud lauad ja tuhandete soov enda eliiti kuulumist seal pidutsemisega tõestada.

Kui mu eelmise rattaringi ajal kohtasin vaid teistkümmet kalameest, kes Musta Mere armuandidele lootsid, on täna esimest suveilma nautima tulnud kõik. Aluspesus vanaeided, patsis habemega rokipeer, noored kübaraga ja suvekostüümi riietatud stiili-ikoonidest emad, huumoripiltidelt tuttavad 150 kilo kaaluvad loodusliku villase kostüümi, kämblasuuruse risti ja peale igat sammu 15 sekundit võbeleva kõhuga härrased, türgi hõimkonnad, poksimisharjutusi tehes jooksvad kantpead, hobustega ratsutavad tüdrukud, bikiinid ära söönud naistagumikud, muulilt vettehüppeid tegevad kutid, vahepeal mitte kuhugi kadunud kalamehed ja tuhanded teised, kes pole piisavalt koloriitsed, et meelde jääda.

Väidetakse, et Odessa kesklinnas pole ühtegi fassaad, mis oleks teise sarnane. Nii nagu igal linlasel on oma nägu, on see ka linnamajal. Täna ei ole samuti randa tulijatel sama nägu, kuid neil kõigil on käes kilekotid. Kilekoti sees aga – mis seal on? Grillimistarvikud ja toit. Rannaäärses puudesalus on mõnekilomeetrisel maa-alal kohad siis võtnud sajad paarid, perekonnad, sõpruskonnad, seltskonnad, hõimkonnad ja grillkonnad.

Iga minutiga jõuavad kohale uued paarid, perekonnad, sõpruskonnad, seltskonnad, hõimkonnad ja grillkonnad, kes täitmata maalapikest otsivad.  Mõnel neist oli oma süsi kaasas, teised aga puhastasid ümbruskaudset loodust kuivanud okstest. Võin kinnitada, et pärastlõunaks ei olnud alles enam ühtegi oksaraagugi, mis ei oleks „teeme-äralaste“ poolt ära tarbitud.

Rand täitub mõnusa grillilõhnaga, lastele ostetakse kioskist kõikvõimalikku rämpsu, tehakse ponisõitu, mängitakse kitarri, julgemad käivad suplemas, mängitakse palli, lennutatakse taldrikut, jäädakse tasapisi purju. Elu on ilus. Käes on esimene mai – töörahva püha.

From → Ukraina

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: