Liigu sisu juurde

Pildistamishädad Tomskis

13. juuli 2011

“Meil on lõuna 12st 13ni, peate tund aega ootama”. Seisad tabalukuga suletud pakihoiu ruumi trellide ees ja mõtled. Sellistes situatsioonides on põhimõtteliselt kaks varianti, kas proovida oma venekeel proovile panna, ilusate sõnadega preili ära rääkida või siis teeselda täielikku lolli, kes millestki aru ei saa ning oodata kuni ta halastab. Kaks minutit hiljem kõndisin zhetoon taskus linna poole ja saangi reisiraamatusse kirjutada, et Tomskis on pakihoius tore noor daam, kes ikka reisimeest aitab kui see ka lõunapausil sinna peaks ilmuma.

Istusin trolli ja hakkasin kesklinna vurama kuni märkasin ülikooli campust ja hüppasin varem maha. Parkmetsas asuv mõnekümne korpusega kool on kohalike arvates Tomskile välja teeninud nime “Siberi Oxford”. Sisseastumiseksamite nimekiri oli igatahes nagu Tartu Maratoni stardiprotokoll, tegelt Vasa oma pigem.

Ülikoolilinnad on tavapäraselt hea vaimuga ning sobiva infrastruktuuriga. Erand pole ka Tomsk, wifi oli rohkem levinud erinevates söögikohtades kui siiani ja teenindav personal tore.

Esimene prioriteet oli suunduda Tatarskaja tänavale, kus on säilinud terve ansambel puitpitsis maju sellises Kalamaja õhkkonnas. Jalutasin ja pildistasin seal hullunult kuni doos hakkas mõjuma ja rahunesin.

Linnaturismi raames pildistad küllaltki palju erinevaid maju, mis on jube tüütu:

1) perspektiiv läheb käest ära, sest maja pilti mahutamiseks on vaja kaamera üles suunata. Ja noh kui moodsate majade puhul on see andestatav, siis ajalooliste hoonete puhul keerad Sa sellega kogu mulje pekki, mis arhitekt kunagi välja mõtles. Ja kui keegi hakkab mulle nüüd siin tiltshift objektiivist rääkima, siis …

2) kaugemalt pildistada (siis on objektiivi klaas paralleelne majaga ja moonutust ei teki) ka ei saa, sest kõnnid selg ees ju teise maja pihta.

3) taevast jääb alati peale kuna pidlistad üles ja too on alati ülevalgustatud. Ja jaa … õiged filtrid aitavad. Või siis tee kaks pilti, üks taeva ja teine maja jaoks õieti säritatud ja kleebi kokku. No je mul on statiiv kaasas selle jaoks.

4) Võiks olla ming seadus, et ajalooliste majade külge ei tohi telefoni ja elektrit vedada õhust kaablitega vaid peab minema maa alt. No iga jumala kord kui leiad mingi nurga, kus perspektiiv enam-vähem ja taevas ka liialt ei häri, siis on selle vaate ees ka trolli liinid, kolmed elektriliinid ja igaks juhuks üks pusa traati veel.

5) Puud on alati pügamata, ei aita piliti raamida aga varjavad muude takistuste puudumisel ise vaate ära

6) aknad majadel peegeldavad ja sellest nurgast, kus ma pilti tahan teha, alati mingit jama

7) I-le täpi panekuks on alati Su lemmiknurga peal 2-3 liiklusmärki täpselt pildi keskel

8) Ja kui kõik tõesti on täiuslik ning Sa juba käsi kokku hõõrud rõõmust, motiivi valmis sätid, säri paika saad ja oled valmis täiuslikku pilti tegema, siis tuleb ja pargib üks veoauto Su ette.

Seega kui mõni linnavaade teile natukenegi meeldib, siis teadke, et tihti on nad kilomeetrise kõndimise tulemus (näiteks teisele poole jõge, sillale, mäeotsa, paar tiiru ümber maja, kvartali lõppu jne), kirumise vandumise ja mõtlemise vili. Mul kuidagi see pildistamine ei tule kergelt.

Astusin pladina eest vihmavarju teadmata kirikusse. Restaureerimine oli ka neil pooleli – mõned seina ja laemaalid olid vaevu-vaevu veel näha. Mõne ikooni sees oli foto algsest seal olnud pildist. Mõne foto pikslid olid juba 2m kauguselt näha. Tea, mis seal mureks, et ei saanud korralikke pilte välja lasta. Toetasin oma taguotsa puupingile ja võpatasin, samal heketl hakkas kõlama kahel häälel koorimuusika. Punnis silmad käisid vilkalt ringi, nuputades kuidas ma selle nüüd olin käima lülitanud kuni laul rauges ja kõlas häälekamin “Tüdrukud, nii ei lähe. Kuulake palun mm-m-hm-mmmm. Uuesti teisest salmist.” Olin sattunud üleval rõdul toimuva kooriproovi ainsaks kuulajaks.

Jätsin nad mõne aja möödudes harjutama ja trotsides pladinat otsustasin veel Sushkovi maja üle vaadata, mis pidi olema väga hästi taastatud ning puitpitsi haigust põdevatele turistidele rangelt soovituslik külastada. Täitsa tore osmik, aga sattusin ise suuremasse vaimustusse naabermaja aknal kõõluvatest poisikluttidest, kellega vastastikku veerand tundi lehvitasime. Nad vist täna õue ei saa vihma tõttu ja peavad kodus tegevust leidma. Üks võõras kaameraga rändur tundus neile igati meeltmööda olema.

Viimase vallutusena otsustasin künkale ronida, kus nad on ehitanud jupikese puit-rajatist, mis peaks meenutama algset 17-sajandil asutatud Tomskit. “U nas panidelnik võhodnõi den” ütles seal askeldav proua, mis läks kokku ka plagul kirjutatuga. Vaatasin talle otsa ja korraks hakkas mul tast teadmata põhjusel kahju, sest ma teadsin, mis kohe juhtub. Kolme minuti pärast olin juba linna silmitsemas ülevalt vaatetornist.

Lolli elu on selle pärast tore, et väiksest asjast saad tükiks ajaks tuju heaks. Sain lõpuks aru, et Omsk on linn Omi kaldal ning Tomsk linn Tomi kaldal. Hämmastav, kui aeglaselt aju teinekord töötab.

Tegelikult olin juba väsinud ja mõtlesin niisama õlut lasta ja teile midagi kirjutada, aga otsutasin ikkagi veel Punaarmee tänavalt läbi jalutada, et noh vaatan need puitpitsi majad seal ka siis üle. Issamumeie, hea, et nad viimaseks jätsin. See on ju täiesti uskumatu ja haige, milliseid losse on suudetud ehitada. Paabulinnu maja ja Vene-Saksa maja nime all tuntud hooned hoidsid mind tükk aega kinni. Galeriis saate teie neist näha mõnda võtet.

From → Venemaa

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: