Liigu sisu juurde

Kui suudelda ei suuda, siis saad keppi – kas see on nüüd see päris Kasahstan?

25. aug. 2011

“Mu onunaisel on 6 last ja riik andis talle hõbemedali. Küsisin talt, kas ta saab veel ühe lapse ja kuldmedali kuid ta vastas, et tead ma olen juba väga väsinud.” rääkis meie ranger . “Tänapäeva naiste tervis on nii nõder, et nad ei suuda enam 10-t last sünnitada. Reostus, ebatervislikud eluviisid, toit”.

Rastjem abiellus kuu aega tagasi, 24 aastaselt ja soovib saada kümmet last. Kasahstanis on 3 djuusi, mis omakorda jagunevad ca 100-ks klanniks ning kunagi ei abielluta sama klanni naisega, sest 7 põlve tagasi oli neil tõenäoliselt ühine isa. Vere mitte-segamisele pööratakse siin väga suurt tähelepanu ja vaadatakse viltu usbekkide peale, kes piltlikult “õdede vendadega abielluvad”.

Kasahhid arvad, et nad on maailmas liha söömiselt teine rahvas maailmas. Pärast hunte. Läänes olevat moes taimetoitlus, mis on loomulik, sest teie liha on ebakvaliteetne. Loomad on tallides, neile söödetakse keemiat ja süüakse nö seisvana kasvanud liha. Siin kasvavad loomad vabas looduses ja kui nädal aega üks mees liha ei söö, jääb ta nõrgaks ja haigeks.

Jabagly külla, kus kandis me matkame, tulevad inimesed lähedal asuvatest linnadest, et rahulikult puhata ja end ravida. Kui hommikusöögi alla värskelt lüpstud hobusepiima juua 7-10 päeva, siis saab enamustest haigustest lahti. Kõrvalefektina veedad Sa enamuse ajast WC-s kükitades, sest ega treenimata kõhule värske hobusepiim lihtne ei ole. Mulle jäi sellest ravimeetodist mulje kui aadrilaskmisest või paastulaagrist. Tuled kohale, jood maailma parimat kõhulahtistit ja nädalaga puhastub Su organism sõna otses mõttes.

Üks nende rahvustoite on kaze ehk hobuse ribidealusest lihast tehtud rammus vorst. Juttude järgi olevat seda kunagi viidud ühele tähtsale araabia mehele külakostiks ning pärast oli tolle naine kasahhilt küsima tulnud, et mida Sa mu mehel söötsid, ma pole juba kaks ööd magada saanud. Usbekid muideks usuvad, et nende rahvustoit plov on aphrodisiac. Huvitav, miks Eestis kama või hernesupi kohta selliseid legende ei liigu.

“Mu vanemad küll ütlevad, et Allah on ainus jumal, aga nad ei käi moshees ega palveta viis korda päevas. Ma loodan, et mu lastest tulevad paremad usklikud kui minust. Ma ikkagi suitsetan ja vahetavahel kui olen vihane, ütlen ka inetuid sõnu.” jätkas Rastjem lõunasöögi kõrvale.

Tõlgendasime seda Stefaniga veidi erinevalt. Mulle jäi mulje, et Rastjem oli õnnelik, et ta oli generatsioonist, kellel oli võimalik kooli ajal nii piiblit, torat kui koraani uurida ja mõista usku. Samas kui tema vanemad on nõukogude lapsed ja usust kaugel. Stefan seevastu tõstatas küsimuse, et mida tähendab “more religious than me” – ta katab oma tütred burkadesse, vahetab nad 14 aastaselt lammaste ja hobuste vastu?

Stefan on Saksa saatkonna turva-sekretär Tadzikistanis – ta on regioonis olnud juba 5 aastat ning igapäevaselt muretseb Saksa sõjaväelaste pärast, kes on Afganistanis missioonil. Kuigi sõjaväebaas asub neil Usbekistanis, siis Tadzikistan on infotöötajale olulisem. Põhja-Afganistaanis on ca  miljoniline tadziki community, läbi kelle proovivad luuretöötajad infot hankida. Seega tema skeptilised tõlgendused võivad olla väga asjakohased.

“Veel mõned aastad tagasi me proovisime omavahel vene keeles rääkida. Arvasime, et see on cool ja me oleme midagi enamat kui lihtsalt kasahhid. Täna ma saan aru, kui oluline on oma keele ja kultuuri hoidmine ja arendamine. Mu vanemad räägivad kodus omavahel vene keelt, aga mina räägin juba kasahhi keelt paremini kui vene keelt.”

“Lisaks oskan rääkida kirgiisi keelt (99% sama, mis kasahhi), usbeki, inglise ja türgi keelt. Õppisin ka saksa keelt, kuid pean sel talvel selle uuesti endale selgeks tegema. Järgmine hooaeg ma olen kindel, et saksa turistidega räägin juba saksa keeles. Olen endale lubanud, et õpin ära ka araabia, hiina ja hispaania keele. Araabia keeles on kirjutatud koraan, aga teised keeled on lihtsalt turistidega suhtlemiseks head.”

Käinud on ta ainult Usbekistanis ja Kõrgestanis kuid unistus on tal minna ümbermaailma reisile: Venamaa-Saksamaa-Inglismaa-Hispaania-Kanada-USA, siis kas Brasiilia või Argentiina, edasi LAV-Austraalia-Indoneesia-Tai-Hiina ja koju tagasi. Kokku kolm kuud ja läheb maksma 100 000 dollarit. Ma ei hakanud arvamust avaldama, mida selline sport-transport väärt üldse on, aga lihtsalt juhtisin tähelepanu, et sellise raha eest on võimalik hoopis kauem maailmas ringi vaadata.

Legend räägib, et kui Jumal rahvastale maad jagas, siis kasahh oli küsinud niipalju maad kui ta jõuab läbida. Kapanud teine kolm päeva kuni hobune kooles, siis jooksis kaks päeva kuni kokku kukkus, roomas veel päeva ja viimase jõuga viskas veel mütsigi edasi. Nii saidki kasahhid maailma suuruselt üheksanda maalapi endale. Tuul pidi seda mütsi vist tuhatkond kilomeetrit kandma, sest maa on tõesti suur ja mõnepäevase ratsutamisega ei tee siin midagi ära.

Hobused on neile südamelähedased ja kuigi vahepeal traditsioonid vindusid on praegu võimalik näha ja kogeda vähemalt viite erinvat ratsasporti.

Esiteks telesaadetest tuttav kitsekorjuse pärast võistlemine, kas meeskondadena või individuaalselt. Teiseks 15-25 km võiduajamine. Kolmandaks türduku püüdmine, kus tüdrukule hobusel antakse mõnekümnemeetrine edumaa ning kui ratsanik teda märgitud raja raames kätte ei saa ja ratsutades ei suudle, siis tagasiteel peksab tüdruk tede kepiga.

Rastjem võistles sellel alal 11-klassis ja tüdruk oli päris tige olnud, kui ta kätte saadi. Mitte niivõrd seepärast, et keegi teda suudles, vaid et ta aeglasem oli. Sportlik viha.

Neljandaks võisteldakse rahakorjamises, kus rätiku sisse seotakse mündid ning gallopperival hobusel ratsanik peab 10 sellist nutsakut hoo pealt maast üles korjama. Kui kasvõi üks jääb korjamata, oled hävinud. Kui kõik kätte saad, on raha sinu.

Viiendaks harrastatakse käesurumist hobusel, kus palja ülakehaga (miks see oluline on, jäi mulle arusaamatuks) ratsanikud proovivad teineteist hobuselt maha saada omavahel kätt surudes.

Selline on see sügisene United States of Kazahstan, kus erinevad hõimud ja rahvused sõbralikult koos elavad. Nende lipp on sinine, sest nad on avatud nagu taevas; päike ja kotkas, mis sümboliseerivad vabadust ja uute sihtide poole püüdlemist ning ornamentika, mis näitab, et nad hoolivad traditsioonidest.

Rastjem töötab Aksu-Jabagly reservaadis. Siia alale külastajaid omapäi ei lasta vaid ainult koos rangeriga. Reservaadi kohta ei oska muud öelda, kui et vaadake pilte ja kui peakiste siia kevadel tulema, siis on kõik eriti äge – rohelisem,õisi täis ning reaalne võimalus loomi silmata. Praeguse palavusega pikutavad nad kuskil kõrgemal jahedamas ja sinna turiste ei lasta. Pead leppima eileöise karusita nägemisega teeradadel. Siin muideks kasvavad tulbid metsikult – need kuulsad hollandi tulbid on siit pärit taimede edasiarendused, mis läbi Türgimaa sinna jõudsid sajandeid tagasi.

From → Kasahstan

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: