Liigu sisu juurde

Headele inimestele

4. nov. 2017

Eelmisel nädalavahetusel sai must ametlikult hipster. Läksin poodi ja ostsin 7.99 dollari eest käsitöö puuhalge. 8 tükki. Rahvusparkides on puude, ka kuivanud puude, kogumine keelatud. Ega see siin Eesti pole, kus mets on küttematerjali täis, aga ikka toob RMK iga peatuskoha juurde veel valmis halud ka, et asjatundmatud rüüstama ei läheks. Kuigi ma ei ole maa laps vaid ikkagi Tallinnast, siis ma olen kuni keskkoolini kõik suved Salatsel kasvanud. Ja meil on seal puuriitasid kümneks külmaks talveks. Ennevanasti minu lõhutud, viimasel ajal on isa üksi kõik ära teinud. Metsa tuleb rohkem peale kui jõuad ahju ajada – oli vaja seda maja soojapidavaks teha, enam ei kulu puidki õieti. Seega minu jaoks halgude ostmine on pea religioosne kogemus. Puud kasvavad metsas, neid ei osteta, kulla inimesed. Igaühel on ju oma mets olemas.

Aga ma tegin seda siiski. Olen siin erinevate põõsaste all magades loodusega paremini sõbraks saanud ja mulle tundus, et olin ära teeninud kolm lõkkevorsti. Selleks on aga vaja lõket. Käisin poes ja ostsin halud. Panin neli neist põlema, et vorste soojendada ja neli tükki kivipeale homme õhtuks, et siis ka röstleiba ja vorsti teha. Vorstid osutusid maitsvaks – kartsin sellist Soome kogemust, et vorst koosneb peamiselt teadmata ainest ja maitseb nagu saepuru, mida on võimalik ainult suure lurtsu selle moosiga, mida soomlased sinepiks kutsuvad, alla saada.

Hommikul veel tähtedesäras asusin teele, et Suure Kanjoni ääres päikesetõusu nautida ja seejärel mööda Kaibabi rada kanjonisse matkata. See kõik õnnestus ning Luukere vaatenukini ma kõndisin kuna “sealt edasi mineku puhul tuleb konsulteerida pargivalvuriga, sest see on väga väsitav ja ohtlik”. Igatahes edasi-tagasi matk Luukereni, mis pidi 4-6h aega võtma sai rõõmsalt jalutades 3 tunniga läbitud. Jälgides teisi matkajaid, siis kiiruse erinevus tuleneb sellest, et mul on nii ahhilka, põlved kui puusad terved. Astun otse alla, astmelt astmele, kivilt kivile, 30- või 80-sentimeetriste sammudega, kuidas parasjagu vaja on. Keskmine inimene tuleb välja, peab mõtlema, kuidas alla astuda, et põlv ei põruks, jalga ei nikastaks või tasakaalu ei kaotaks. Loomade seas nii suuri erisusi minu meelest ei ole – karu on ikka karu ja kotkas on kotkas ning nad teevad enam-vähem liigikaaslasele sarnaseid asju. Inimeste seas on aga oskused väga laiale skaalale ära mahutatud. Tagasi tulekul on vaja 5 kilomeetriga kerkida 630 tõusumeetrit. See on siis umbes sama, kui Kiviõli suusamäge mööda üles kõndida kuus korda ja natuke veel. Mõnus virgutav võimlemine. Sportlased kusjuures tegid seal trenni ja läbisid trassi joostes. Vähemalt alla jooksjaid ma nägin.

Pärast sellist toredat matka jõudsin laagrisse tagasi ning minu hipsterihalud olid kadunud. Sõitsin pargivahtide juurde uurima, et ega nemad ära ei korjanud, arvates, et ma juba ära läksin? Nemad vastu, et ei nad ei korja halge ning küllap mõni teine telkija arvas, et on lahkutud ja siia jäetud. Oi kurja. Teist korda ma ei suuda endale selgeks teha, et halgude ostmine on lubatud tegevus. Sõitsin oma platsi juurde tagasi ja mõtlesin naabrite peale – tunduvad varajased pensionärid, loevad samas asendis raamatut nagu eile, küllap naudivad lihtsalt värsket õhku ning ehk teavad laagrielust rohkem kui mina.

Mõnele lugejale võib see raskesti usutav tunduda, aga vajadusel suudan ma päris viisakalt suhelda, et mitte öelda isegi meeldiva inimese mulje jätta. Ka Shreki multifilmist tuttava Saabastage Kassi nägu teha. Lisaks näen ma välja (kolleegi tsiteerides) “nagu üks suvaline tudeng”. See kõik on võib-olla oluline alljärgnevat tõlgendades. Asusin naabrite pool teele – ehk saan targemaks, ehk saan halge, ehk saan võimaluse nende lõkkel küpsetada.

“Tere naabrid”
“Kuidas läheb?”
…mõne minuti pärast …
“Kas te olete täna enamuse aja siin laagris olnud?”
“Jaa”
“Ega te ei pannud tähele, kui keegi kõrvaltplatsilt halud ära võttis. Mul oli seal paar tükki jäetud, et õhtul vorste soojendada”
“Ei, aga meil on piisavalt – võta julgesti”
“Oi suur tänu, ma praegu ei hakka, aga võib-olla õhtul kui tuleb isu väike lõke teha. Suur tänu”

Õhtupimeduses (jah, lõpuks tuli üks pilvevine ja ei olnudki tähti taevas) pärast loojangusessiooni ja Yavapai Lodge’s internetis käimist (siin mobiililevi ei ole), et tööasjad korda saaks, jõudsin taas laagrisse ja otsustasin siis naabrite headust kasutada.

Läksin patsutasin nende karusuuruseid koeri ja ajasin paar sõna lorijuttu ning poetasin, et kui pakkumine veel jõus on, siis ma tõesti kolm halgu võtaks, et enda eine soojaks ajada. “Palun, palun, me oleme hästi varustatud”.

Tänasin veel tuhatkorda ja tegin oma platsile lõkkekese. Kolm vorsti kenasti reas – ega neid poolfabrikaate küpsetada pole vaja, aga soojalt maitsevad lihtsalt paremini, lisaks kaks röstleiba, et magustoiduks maapähklivõiga maiustada. Minu meelest päris sümpaatne keretäis. Naabrihärra tuli viie minuti pärast vaatama, kas ma ikka sain lõkke põlema. Naljatilk, siin kõrbes paneksin ma kasvõi kurja pilguga puud vaadates selle põlema. Kui Sa oled harjunud läbivettinud Eesti rabas või soos tule üles saama, siis see siin ei ole väljakutse. Igatahes tõi ta kaasa terve sülemi puid – “võta veel, õhtul on jahe ning hommikul läheb Sul veel vaja”. Sain jälle kiita kohalike inimeste hoolivust ja lahkust. Ta silmitses mu õhtusööki ja päris:

“Kuule, kas Sa tahaksid ühe õlle või klaasi punast veini toidu kõrvale?”.

Tegelikult mul oli endale autos ka veel üks purk Budweiserit – ostsin, sest see on Ameerika sümbol, aga samas müstiliselt halb õlu. Kohmetult vastasin, et “eks muidugi üks õlu pärast tänast matka oleks tore, aga te olete juba nii palju mind aidanud”.

Peremees lahkus, lubades varsti õllega tagasi olla. Läbi mändide oli kuulda, et annab naisele aru. Mõne minuti pärast oli ta tagasi.

“Proua saatis Sulle kanafileed, siin on taldrik ning nuga ja kahvel.” Nad vist peavad mind eriti õnnetuks inimeseks, kes peab vorsti toki otsast sööma. Kanafilee oli taldrikul kenasti fooliumiga kinni kaetud, et 30 meetrit siia kõndides mõni liivatera peale ei lendaks.

“Ja siin on üks õlu ning teine pärastiseks.” See, mis oli praeguseks, oli lahti tehtud ning laim sisse pigistatud – Modelo nimeline jook, laimiga päris hea. Teise õlle jaoks oli laimisektor eraldi hõbepaberisse pakitud ja kaasa antud.

“Ning siin magustoiduks karp šokolaadikompvekke ja pudel vett ka” Minu jaoks võtab see suuna juba glampingule – glamorous camping.

“Ma tõin laterna ka, näed panen siia lauale, siis on mõnus valge süüa. Head isu!”

Soovisime head ööd ning naabrid kolisid telki – nende telk oli selline kuhu sai sisse kõndida ja tundus, et seal on täispikkuses voodid koos madratsiga sees. Koertel oli oma katusealune. Kui olin söömise lõpetanud – vorstid jäidki söömata, sest kana oli nii palju ja nii hea – pesin nõud ja viisin nende alale tagasi. Nende laual oli muude asjade seas ka dekoratiivkõrvitsad. Inimesed võtavad lihtsalt telkimist erinevalt.

Sellised head inimesed elavad siin. Aitäh neile ja aitäh headele inimestele kodus. Pere võimaldas minna, balti jaamas tegid teised töö ära, Assar andis objektiivi, Ingmar nõustas meditsiiniküsimustes. Usun, et hiljemalt jõuludeks saan ka pildid ilmutatud, kuigi eesmärk on veel novembris jõuda. Head varjusurma, blogi. Statistika ütleb, et igakord kui ma pikemalt Eestist ära olen (kahest kaks), siis järgmise kvartali jooksul tehakse ettepanek mingit muud tööd teha. Eks näis, kas seekord juhtub ka nii või on ikkagi see piir kahe kuu, mitte kolme nädalase reisimise peal.

 

From → USA

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: