Liigu sisu juurde

Viktori jälgedes

3. nov. 2019

Enamikel meist on eeskujud või inimesed, keda peame oma õpetajaks või suunanäitajaks. Sageli on nad samast valdkonnast, kus end ise teostame, kuid nad võivad meie ellu tulla ka pealtnäha arusaamatult või juhuslikult. Sõber Kaupo, kes armastab fotosid teha, rääkis mulle kunagi, et kunstimaailmas on hea kui eeskuju on kuskilt kaugemalt – kas siis sada aastat vana või tegutseb teiste tehniliste vahendite või žanriga. Muidu on oht kopeerima sattuda ja kaotada nö oma käekiri.

Reisid on tihti inspireeritud eelkäijatest või kunstiteostest. Näiteks Uus-Meremaal saab reisida Sõrmuste Isanda radadel või Pariisi avastada Da Vinci Koodi jälgedes. On inimesi, kes soovivad külastada kõiki jalgpallistaadione, kus on Meistrite Liiga finaali mängitud või kõndida mööda Siiditeed mõeldes kunagistele karavanidele. Kolleeg Tiit näiteks korraldab sel aastal admiral Bellingshauseni avastusretkest inspireeritud retke jäisele mandrile.

Ei soovi ka mina lihtsalt reisile minna ning otsisin jõukohast eeskuju. Selle õnneks ka leidsin poja unejutu raamatust. Raamatu autoritele võiks küll loodusteadustes mõningaid õpetussõnu jagada – see koht, kus gnuud, sebrad ja pühvlid rohtu söövad, ei ole kõrb, vaid rohumaa – näiteks savann. Aga karupoeg Viktori jälgedes minna lõvi Lõrri otsima, tundub mulle jõukohane küll. Hiirepoeg Tomi kaasa ei võta, aga Ärtu Emanda küll.

IMG_1794

Kui keset savanni peaks internet olema, siis kirjutan siia veel.

Mkuranga bensiinijaamast, pühapäeva hommikul päikesetõusu aegu.

From → Tansaania

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: